Käisime täna poes süüa ostmas - kaheks päevaks umbes 10-12 inimesele. Just nii palju kilekotte see oligi kui pildil näha. Uskumatu ja ainult kaheks päevaks. Ma ei ütleks, et inimesed söövad siin üleliia palju, ei, kõik toituvad normaalselt. Aga ikkagi tundub kuidagi ulmeline kogus.
Iga päev teevad kaks inimest õhtusöögi ja kaks inimest koristavad. Neljapäeval oli minu ja Reeli kord. Otsustasime, et kui juba on kaks eestlast koos kokkama pandud, siis tuleb ikkagi eestipärast toitu teha. Midagi, mida suurele hulgale oleks lihtne teha. Tegime ühepajatoitu - kartulid, porgandid, kaalikad, seened, paprika, porrulauk, hakkliha. Muidugi tegime ka ühe ilma lihata, sest meil on siin inimesi, kes on vegeterian'id või veganid. Aga koguseid arvestada oli väga raske, Reeli muudkui lõikus ja lõikus juurde, sest tundus kuidagi vähe kuni lõpuks saime kaks suurt pajatäit ülimaitsvat toitu. Ka teistele meeldis, kuigi nii hispaanlased kui itaallased polnud varem midagi taolist söönud. Nende jaoks on siinsed söögid üldse natuke rohkem harjumatud kui ülejäänud Euroopale. Näiteks saime ükspäev Claudiolt teada, et Itaalias süüakse vähemalt kord päevas pastat. Nii et Katu ja Rainer - kaks korda nädalas on üliharva :D
Magustoit sai samuti kiita. Tegin õunakooki rosinate ja mandlilaastudega. Meie jaoks täiesti tavaline, laupäevane pärast sauna kook. Minu jaoks ehk isegi liiga magus. Aga kõik tahavad juba retsepti. Ning samamoodi on kõik jätkuvalt vaimustuses meie kamast. Kiiresti ja salapäraselt sai kapist otsa minu toodud kamajahu ning seda, kes sellele pea kahe päevaga otsa peale tegi, me välja selgitada ei suutnudki.
Homme on lihavõtte õhtusöök, mille kohta võib ka buffee öelda. Igaüks, kes soovib, saab valmistada midagi, mida tema kodus pühade ajal tehakse. Eestit saavad esindama sibulakoortega värvitud munad. Muidugi on meil selle jaoks vaja sibulakoori. Seega täna poes käies ostsime umbes viis sibulat ja koti täie koori :D Loomulikult ei olnud nende saamine lihtne, sest pood on nii korralik, et on suurema osa koortest juba eemaldanud. Nii tuli kaevata kasti põhja, et midagi kätte saada. Ja kõige lõpuks pidi see sibulakott kassas veel katki minema, nii et müüjal oli kogu leti esine neid koori täis. Tõenäoliselt võis ta päris üllatunud olla, millepärast me küll neid koori sinna kotti kogunud olime. Aga homme hakkame igaljuhul värvima ja vaatame, millised välja tulevad.

Kui keegi tahab mulle kirjutada või joonistada või külla tulla, siis võite seda teha sellel aadressil (Khverfisgata 88) ;)

Piret Nutt
Hverfisgata 88, 101
Reykjaví­k, Iceland

Esimene vaba nädalavahetus Islandil. Mõtlesin juba neljapäeval, et midagi võiks teha, aga ei olnud ühtki kindlat plaani. Reedel sain tead, et kuna organisatsioon korraldab work camp’idesse tulevatele inimestele ekskursioone, on teinekord ka organisatsiooni vabatahtlikel vabade kohtade olemasolul võimalik kaasa minna. Nii selgus, et mina ja Nikola saame soovi korral laupäeval Snæfellsnes’i minna. Tegemist on Reykjavikist umbes 170 km põhja pool asuva poolsaarega, kus asub ka looduskaitseala ning loomulikult mitmeid looduse imesid. Tundus põnev kohe jälle mingile reisile minna. Aga siin ei tasu kunagi milleski liiga kindel olla. Laupäeva hommikul kui asjad juba peaaegu pakitud ja minekuks valmis olime, selgus, et on mingi probleem bussirendiga ning lisainimesed siiski tulla ei saa. Lisaks ei saanud minna ka kaks grupijuhti – Lisa ja Ellen. Hetkeks oli küll väike pettumus, aga kuna võimalus kadus sama ootamatult kui tuli ja tõenäoliselt läheb sinna veel ka teisi reise, siis polnud sellest eriti midagi. Istusime Lisa, Kadri, Elleni ja Mariega elutoas ja mõtlesime, et mis me nüüd siis teeme selle päevaga. Üks mõte oli minna loomaaeda, aga kuna Reykjaviki loomaaed pidi pigem nagu taluaed olema, siis ei tundunud praegu see mõte eriti vaimustav. Natuke vist ikka oli meis väike pettumus ekskursiooni ärajäämise tõttu.

Niisiis otsustasime Lisaga, et kui bussiga ei saanud, siis lähme ise, häälega. Islandil on väga tavaline, et inimesed, enamasti küll turistid, kellel pole autot, reisivad häälega – bussiliiklus ei ole siin just kõige tihedam ja rongiliiklus puudub üldse. Marie, kes on juba pikemalt Islandil olnud, näitas kaardilt ära, millises suunas ja milliseid teid mööda tuleb minna. Tegime söögi kaasa, kirjutasime valmis sildi Borganes, mis oli meie esimene sihtkoht ning hakkasime kõndima. Alustasime oma reisi umbes 11 paiku. Ilm oli ilus – päike paistis ja ka tuult ei olnud väga palju. Suurepärane ilm matkamiseks. Juba alguses vedas ning me ei pidanud veel eriti kaugele kõndimagi, kui esimene auto peatus. Islandlased on selles osas ülimalt sõbralikud ning võtavad hea meelega hääletajaid peale. Autojuhiks oli üks vanem mees, kes elab Reykjavikis seal kandis, kus kõndisime. Ta rääkis, et igal aastal on selle tee ääres palju hääletajaid, mitmed neist ka meie organisatsioonist ja alati võtab ta nad peale ning viib linna piirini, kust on lihtsam edasi minna. Nii ka meid, kuigi see oli vähemalt 10km sellest kohast, kus ta näitas, et peaks ära pöörama. Tee peal rääkis ta palju huvitavat ümbritsevate majade ja looduse kohta.  Näiteks saime teada, et lumi on määrdunud idast puhuva tuule tõttu, mis toob vulkaanituhka linna, nii et igal pool on tolmukiht – nii lumel kui ka autos. Saime teada, millise jõe ääres suviti lõhe püüdmas käiakse; milline on spetsiaalne küla puuetega inimeste jaoks; nägime maju, mille ehitus jäi pooleli 2008. aastal majanduslanguse tõttu, ning mis nüüd tühjana seisavad.

Nii jõudsime üsna ruttu linnast välja. Ka järgmist autot ei pidanud kaua ootama. Üks mees ja naine, kes sõitsid nädalavahetuseks oma suvemajja Borgarnes’e lähedal, olid meelsasti nõus meid peale võtma hoolimata sellest, et tagumine iste oli alguses igasugu asju täis. Muuhulgas oli seal ka lastetool.  Arvan, et Eestis ei viitsiks hakata inimesed oma asju hääletajate pärast ümber organiseerima, pigem lihtsalt sõidaksid edasi. Selgus, et selle mehe nimi on Einar :D, tundub, et see on päris levinud nimi siin Islandil, sest ka üks teine islandlane, keda kohtasime juba Eskifjörduris, oli sama nimega.

Sõitsime läbi tunneli. Mõtlesin alguses, et küll on imeliku koha peale ehitatud tunnel – mäge nagu polegi peaaegu. Alles tunnelist väljudes sain aru, et sõitsime läbi hoopis veealusest tunnelist – 6 km vee all. See on ka üks väheseid või isegi ainukesi tunneleid, mille eest pead maksma 1000 islandi krooni. Muidugi kui oled kohalik, saad soodsamalt. Selgus, et enne 1998. aastat kui tunnel valmis sai, tuli samasse kohta jõudmiseks sõita ümber lahe, mis võttis aega vähemalt tunni. Sama laht (Hvalfjörður) olevat vanasti olnud ka koht, kuhu kalamehed vedasid vaalu, et neid siin siis suurte nugadega nii-öelda maha tappa. Ka meie autojuhi, Einari, isa oli seda väiksena teinud. Arvan, et selles autos olevad mees ja naine olidki kõige toredamad meie reisikaaslastest, nendega oli kõige rohkem millestki rääkida, võib-olla ka sellepärast, et nad olid meist ainult natuke vanemad.

Borgarnes’est Stykkishólmur’isse jõudsime kahe autoga. Mõlemad olid vanapaarid, kellest esimene viis meid poole peale, Eldborgi kraatrini. Eldborg laiutab keset tühja maad ning tema ümber pole peaaegu midagi. Siiski ei hakanud me täiesti kraatrini kõndima, sest suurest teest oli see mitmeid kilomeetreid eemal. Arvan, et kõndisime hoopis päris mitu kilomeetrit teed mööda edasi enne kui järgmise auto peale saime. Järjekordselt inimesed, kes sõidavad nädalavahetuseks maale. Üldjoontes sõitsidki kõik kas kuhugi suvemajja või perele külla. Sellelt vanapaarilt saime palju informatsiooni, mida Islandil kindlasti külastada võiksime ja kus on head matkarajad. Lasime endale kaardi peale ära märkida need kohad, sest häälduse järgi küll kõik meelde ei jäänud.

Kuigi vanapaari suvemaja või õigemini naise venna maja jäi natuke Stykkishólmur’ist välja, viisid nad meid lahkesti linna ära ja tegid veel autoga väikse ringigi tutvustades kohalike hooneid. Korraks tekkis juba tunne, et kui nad autoga kõik ära näitavad, mida me siis pärast veel jalgsi seal kõnnime. Õnneks tegevust siiski jätkus. Stykkishólmur on natuke rohkem kui 1000 elanikuga linn, kust on võimalik sõita praamiga veel põhja poole ning näha suurepäraseid väikseid saarekesi, tõenäoliselt midagi sarnast nagu Ahvenamaa. Muideks, täiesti uskumatu, aga olen mõnel korral inimestele maininud Ahvenamaad ja mitte keegi pole sellest kunagi isegi mitte kuulnud. See ei ole ju nii tundmatu koht.

Igastahes alustasime oma linnatuuri sadamast. Sadama juures oli kõrgem kivirahn või küngas, mille otsas majakas ning väike puhkekoht istumiseks. Kuna kell oli juba kolm, otsustasime, et on parim aeg lõunaks. Vaade oli suurepärane – otse sellele samale väiksele linnakesele ning taamal paistvatele lumistele mägedele. Täiesti kevade tunne oli juba ja tekkis tunne, et meie reis on veel parem kui korraldatud ekskursioon oleks olnud. Kaua me kahjuks istuda ei saanud, sest samas kohas plaanis lõunatada ka mingisugune naisteklubi – väga hästi me aru ei saanud, millega nad tegelevad, rääkisid midagi munade keetmisest :D Seega läksime alla linna. Astusime läbi väiksest kohalikust poest, mis müüs igasuguseid mänguasju, käsitöötarbeid, raamatuid ja ka suveniire. Arvan, et selle poe eripära oli märkmepaberid – neid oli seal igasuguse kuju, suuruse ja piltidega. Mõned olid isegi nii väiksed, et sinna oleks raske midagi kirjutada, enam-vähem sama suured kui 2-eurone münt. Raske oli lahkuda midagi ostmata, aga ikka on see tunne, et ma ei hakka esimesest kohast kohe mingit suvalist asja ostma :D

Jalutasime edasi ja astusime sisse ühte keraamika töökotta. Seal olev naine valmistab Islandi hallist savist keraamikat ja kuigi töötubasid ta eriti ei korralda, on teinekord inimestel siiski võimalus ka ise seal midagi teha. Nägime ka tema valmistöid, mis olid seal müügis. Tõesti ilusad, aga nagu ikka on käsitöö väga kallis.

Ja ega seal linnas väga palju midagi polnudki  muud – muuseumid on talveperioodil kinni ja linna lähedal asuv Helgafell ehk Püha mägi jäi natuke kaugele.  Tegemist on mäega, mille otsas on võimalik soovida kolm soovi, mis täituvad kui mäest laskudes ei vaadata tagasi ega lausuta sõnagi, lisaks peavad olema soovid heatahtlikud. Kindlasti tahaks sinna järgmine kord minna. Tegime veel väikse tiiru väga modernse väljanägemisega kiriku juurde ning lõpetuseks astusime korraks läbi Bonus’est. Bonus on Islandil nagu meil Säästumarket umbes, roosa seaga.  Ja siin on enamikes poodides veel süsteem, et kaardiga ostu ei pea kinnitama mitte pin-koodi, vaid allkirjaga. Kuidagi harjumatu tundub, kuigi meil oli sama süsteem üsna hiljuti veel olemas. Lisaks sai poest tasuta kohvi, lihtsalt oli ühe laua peale termos pandud ning kõrval silt, et kõigile tasuta. Ka suhkrut said sisse kui tahtsid. Selline tasuta laud võiks rohkemates kohtades olla :)

Kuna kell oli juba viis, oli viimane aeg hakata tagasi liikuma. Kirjutasime kodust kaasa võetud helveste karbi siseküljele Reykjavik ning hakkasime kõndima ise samal ajal naljatades, et kes see küll laupäeva pärastlõunal Reykjavikki läheb :D Olime umbes paar kilomeetrit kõndinud, kui esimene auto peatus. Peatujaks oli üks umbes 80 aastane vanataat, kes oli esimene, kes üleüldse ei rääkinud inglise keelt. Ometi saime üksteisest nii palju aru, et ta sai meid viia järgmise ristteeni, mis oli umbes kümne kilomeetri kaugusel. See mees tundus nagu ehtne Lääne-Euroopa pensionär – ülimalt viisakas ja abivalmis; auto oli ülipuhas, tagaistmel oli binokkel ja kargud. Äkki käis ta linde või vaalu vaatlemas?

Niisiis jõudsime kenasti järgmise ristmikuni, kus proovisime edasi oma Reykjaviki sildiga. Kuna paistis et see ei tööta väga hästi, võtsime taas kasutusele Borgarnes’i, mis on poolel teel Reykjavikki.  Ja õnnestus, saime auto peale, mis sõitis Borgarnes’ist isegi edasi, nii et pärast jäi Reykjavikki ainult 50km. Selle autoga tõesti vedas, saime nii palju edasi. Koht, kus maha tulime, oli otse mere ääres ja pilvede vahelt paistev päike oli väga erilise kumaga. Seda vaadet oleks tahtnud kohe kauem nautida. Kuna aga eesmärk oli ikka koju jõuda, liikusime edasi ja saime põhimõtteliselt kohe järgmise auto peale. Üks noor naine koos oma lapsega sõitis Reykjavikki. Esmalt sõitis ta meist mitusada meetrit mööda ja jõudsime juba Lisaga kommenteerida, et naised ei taha hääletajaid peale võtta, kui auto järsku peatus ja tagurpidi tagasi sõitis.

Reykjavikis pandi meid maha linna ääres, nii et saime parasjagu kõndida. Lisa küll tahtis vahepeal juba bussi võtta, aga mina keeldusin – kui oleme terve reisi ilma hakkama saanud, ei hakka me juba peaaegu kodus olles enam linnaliini kasutama. Tegime peatuse bensiinijaamas, kus sõime oma viimased söögid ning ostsime ka veidi juurde. Õnneks oli meil ka linnakaart, nii et saime ilusti vaadata, mis sunnas kõndida. Kaardi järgi arvasin, et no see on umbes pool tundi kõndimist :D Tegelikult oli veidi kauem. Koos kahe toidupeatusega jalutasime linnaäärest kesklinna pea kaks ja pool tundi. Viimane peatus oli meil tegelikult isegi peaaegu, et juba oma tänaval. Lisa nägi üht toidukohta, mille kohta teadis, et seal on suurepärane jäätis. Pidime seda proovima! Ja tõesti – võimalus on valida erinevas suuruses jäätiste, jäätisekokteilide, lisandite, kastmete jm vahel. Täiuslik lõpp suurepärasele tripile – valge jäätise kuhi sooja šokolaadikastme ja pähklipuruga. või siis jäätisevaht kiivi, Toblerone ja karamellikastmega.

Ja kõige suurem üllatus ootas meid kodus, kui kell 10 tagasi jõudes selgus, et ekskursioonil olijad polnudki veel tagasi! :D Nende bussirehv oli katki läinud ja hiljem oli mingi probleem piduritega. Autodega on siin tõesti pidevalt mingid probleemid. Seega lõppkokkuvõttes usun, et minu ja Lisa reis oli isegi parem kui ekskursioon. Me ei näinud küll kõike seda, mida teised, aga meil oli oma kogemus.

Lisaks ka mõni Lisa tehtud foto :)

Vau! Viimased päevad on olnud enamjaolt üks suur puhkus ja lebotamine, aga see oli nii hea. Lihtsalt mitte midagi teha. Võrdluseks kabudele - midagi sellist nagu laupäeva pärastlõunane vaba aeg ainult pooleteist tunni asemel on sul seda mitu päeva. Ja uskuge mind, see ei muutunud veel igavaks.
Ehk siis kõik viimaste nädalate jooksul tulnud uued vabatahtlikud ehk camp leaderid ning mõned ka juba natuke pikemalt siin olnud inimesed olid Eskifjörduris, kus toimus nn arrival training ehk sisseelamislaager, kus kõik said üksteisega tuttavaks, natuke räägiti organisatsioonist jms. Aga kuna treeningud võtsid üpris väikse aja päevast, saime enamasti teha mis tahtsime ehk siis minna loodusesse, lugeda, teha süüa, mängida lauamänge, niisama inimestega suhelda jne.
Mina koos kümne teise inimesega läksin Eskifjördurisse neljapäeval ja jäime kuueks päevaks ehk kuni teisipäevani. Pidime minekuks olema valmis 9:30 aga nagu üsna varsti aru sain, siis siin asjad nii ei käi. Kõik venis ja tegelikult läksime hoopis 11 paiku. Pidime kaasa võtma asju, mida oli vaja Eskifjörduris ja Raufarhöfn'is olevate organisatsiooni majade remontimiseks. Nii et lahkusime väikse 20-kohalise bussi ja järelhaagisega, mis oli täis madratseid magamiseks, kraanikausse, värvi, tööriistu jms. 688 km pikkune reis läänest itta võis alata. Esialgsete hinnangute kohaselt pidime Eskifjördurisse jõudma umbes 9-10 ajal õhtul. Mhmh, natuke palju tahetud. Umbes 50 km kaugusel Reykjavikist tegime esimese peatuse, et osta nädala jagu süüa 26 inimesele. Ma pole mitte kunagi poest korraga nii palju midagi ostnud! Pärast shoppingut oli meil 4 suure! ostukäru täis süüa! Kassapidaja lõi ma arvan, et kuskil 20-25 minutit seda kõike läbi ja summa muudkui kasvas - Islandi kroonides oli see umbes 90 000 ehk siis 600 eurot. Täiesti ulmeline. Seega pidime lisaks muudele asjadele ka toidu kuhugi ära mahutama.

Nüüd võiks siis pikk maraton alata. Aga ei, pidime minema veel autoparandusse, sest meie bussil oli midagi viga ehk mootor ei tahtnud hästi käima minna. Alguses oli tore, aga kui olime seal vähemalt tund aega oodanud, hakkas vaikselt ära tüütama - võiks juba minema hakata. Lõpuks, pärast pikki pingutusi sai buss enam-vähem korda ning kella kolme paiku saime oma reisi jätkata. Kui te arvate, et nüüd oli ülejäänud reisi jooksul kõik korras, siis eksite suurelt! Terve reisi ajal pidi meie bussijuht Magnus (hästi tore ja seltskondlik pensioniikka kalduv islandlane) korduvalt mehaanikuid külastama ning viimasel õhtul enne meie lahkumist ei julgenud ta bussi mootorit enam seisma jätta, sest oli oht, et hommikul see ei käivitu. Nii töötas buss terve öö. Lihtsalt istu sisse ja mine. Kui alguses pidid osad inimesed minema Eskifjördurist edasi Raufarhöfn'i majja renoveerimistöid tegema, siis lõpuks nad sinna ei jõudnudki – kas buss ei käivitunud või oli ilm liiga halb.

Ning tagasi tulles bussi komöödia jätkus. Olime sõitnud umbes paarkümmend kilomeetrit mööda mägiseid teid, kui ühest mäest üles minnes järsku buss seisma jäi – rattad ei vedanud jäisel teel enam bussi edasi. Pidime mööduvalt autolt abi paluma ning autos olnud tüdruk kutsus kohale oma isa, kes traktoriga meid mäest üles aitas. Nii…tagasi jõuame ilmselt ka päris hilja, oli minu esimene mõte. Ning sama asi juhtus veelkord, aga selkorral saime õnneks oma jõududega hakkama. Buss küll karjus ja undas kõikvõimalikku moodi, aga mäest üles me jõudsime :). Mida kilomeeter ja peatus edasi seda jaburamaks läks aga bussiukse käitumine. Teate küll, see automaatne süsteem, et bussijuht vajutab uksenuppu ja uks avaneb küljepeale. Aga nupuvajutus võis tähendada seda, et äkki uks avaneb või sulgub, äkki mitte. Võib-olla avaneb see ainult korraks. Võib-olla pendeldab see mitu korda edasi-tagasi enne kui paigale jääb. Poole tee peal läks asi nii hulluks, et ukse peaaegu, et omavoliline sulgumine lõhuks ära mingi metallist osa ja see hakkas sõites asfaldiga kokku puutudes kolisema. Nüüd tuli Magnusel osta jupp köit ja see kuidagimoodi kinni siduda, sest kellaaeg oli juba hiline ning ühtki töökoda avatud polnud. Seega ülejäänud reisi ajal pidime väljuma juhipoolsest uksest. Kõik said proovida, mis tunne on olla bussijuht.

Ühesõnaga minnes jõudsime Eskifjördurisse alles poole kahe paiku öösel. Hilisest algusest hoolimata saime külastada ka mõningaid suurepäraseid-imelisi-maagilisi kohti. Ma arvan, et nende kirjeldamiseks polegi tegelikult sõnu. Lihtsalt vaadake fotosid ja mõelge, et fotodel on ehk 1/10 healjuhul sellest, mis tegelikult kohapeal oli, võib-olla isegi 1/100. Kõige suurema mulje jättis mulle igal juhul Black Beach. Lonely Planeti järgi kulub see 10 kõige ilusama ranna hulka maailmas. Ma ütleks praegu, et see on number üks! Vaadates mere poole on pilvise ja tormise ilmaga näha ainult kaks värvi – must ja valge ning kõikvõimalikud hallid, mis selle vahele jäävad. Enamasti on rand valge ja meri tume, aga siin on vastupidi. Valged vahutavad lained tormavad randa suure mühinaga. Sel hetkel sain aru, et see ongi suur Atlandi ookean, mitte lihtsalt meie oma väike Läänemeri. Külmast tuulest hoolimata oleksin võinud vist tundideks sinna seisma jääda. Kuigi lained tekitasid suuri helisid, tundus siiski kõik nii vaikne – mitte ühtki tehisheli, ainult loodus ise.

Peaaegu sama suur ilu oli tagasi tulles Glacier Lagoon. Islandi suurim liustik koos oma jäämägede ja külma veega. Bussiuksest välja astudes oli tunne, et tuul viib sind kohe minema. 26 m/s on Eesti mõistes väga tugev torm juba. Tekib tunne, et kõndida pole vajagi, sest tuul viib sind ise edasi. Helesinised jäätükid paistavad välja selgest veest ning on tunda, kuidas neist õhkub karget jäisust. Isegi bussiga sõites oli tunda, kui jõudsime liustikule lähemale. Külm õhk tungis igale poole.

Ning pimeduse saabudes jõudsid kohale ka virmalised. Olime sõitmas tagasi Reykjavikki ning oli ideaalselt külm ja selge öö. Peatasime hetkeks bussi, kuid kaua me nende ilu nautida ei saanud, sest enne kümmet oli vaja jõuda järgmisesse linna, et Magnus kohvi ja hamburgeri endale saaks osta. See-eest nägime tõsiselt vägevaid ka bussiaknast. Pikad rohelised valgusvihud virvendasid küll horisontaalselt, küll veritkaalselt kogu taeva ulatuses. Need ei olnud küll nii eredad kui tavaliselt fotodelt võib näha, aga suursugused sellest hoolimata. Suursugune ja maagiline valgus tungis taevasse täiesti ootamatutest kohtadest.

**********

Kui üks osa reisist moodustasid imelised loodusvaated ja seiklused bussiga, siis sama olulised olid ka inimesed. Kokku oli meid seal 26 – eestlased, poolakad, slovakid, tšehhid, prantslased, sakslased, rumeenlased ja loomulikult ka itaallased ja hispaanlased. Laagri nii-öelda peakorraldajateks olid Julia, kes on vabatahtlike koordinaator ja Saksamaalt ning Antonio – ülimalt elav, seltskondlik, aga samal ajal ka asjalik hispaanlane, kes juba mitmeid aastaid töötab muuhulgas ka selle organisatsiooni jaoks, olles samamoodi koordinaator ja korraldaja. Kuna hispaanlasi, itaallasi ja prantslasi oli päris palju, kõlas tihti rohkem hispaania ja prantsuse kui inglise keel ning tõestust sai asjaolu, et viis lõunamaalast võivad korraldada kärarikkama peo kui 50 eestlast :D

Siiski ei toimunud iga päev ainult pidu ja pillerkaar. Vähemalt ühel päeval tegime ka tõsist tööd. Grupp jagati pooleks ning üks osa jäi koolimaja vanast prahist koristama ja seinu värvima ning teine osa sõitis naaberlinna metsa koristama. Pidime bussipeatuses olema juba 8:20, nii et üle pika aja tuli vara ärgata. Esialgu ei tahtnud bussijuht 14 värvilistes koristusriietes inimest küll peale võtta, kuid õnneks jagus kõigile kohti ning jõudsime kohale. Minnes teadsime, et lähme rannikut prahist koristama, sellest ka veekindlad riided, sealhulgas kummikud. Ilm oli külm ja tuisune ning mõtlesin, et Eestis ei läheks sellise ilmaga mitte keegi ühtki välitööd tegema, eriti veel mere äärde.

Kohale jõudes selgus aga, et tegemist on hoopis metsakoristusega. Kuna Islandil looduslikku metsa pole, kui siis ainult natuke võsa mõnes kohas, tuleb neil puidu saamiseks istuda ise mets. Üldjuhul on selleks kuusikud. Ehk tegemist oli mõnisada meetrit laia ja pika maa-alaga. Alguses vastati meie pärimise peale, miks on vaja metsast tassida välja mahavõetud puit ja saagida ära alumised kuivanud oksad sellega, et vanemad inimesed ja lapsed tulevad siia jalutama ja võivad end vigastada. Mitte kuidagi ei suutnud ma sellesse suhtuda teistmoodi kui kerge irooniaga ja ka teised olid sama nägu. Mets ongi ju täis puid ja oksi ning tõesti…on teil vaja siis just sinna minna kui see nii ohtlik on? Hiljem aga seletas sealne koordinaator meile asja õnneks veidi põhjalikumalt. Sellise metsa istutamine ja selle eest hoolitsemine on justkui investeering tulevikku. Kuna mets seal ise ei kasva, tuleb istutatud metsa eest võimalikult hästi hoolt kanda, et tulevikus sellest võimalikult head puitu saada. Nüüd tundus meie tegevus juba põhjendatud ning oli kohe kuidagi parem tunne seda kõike teha. Mulle väga meeldis selle naise seletus, kuidas puu ülemine osa on see, mis võtab energiat vastu ja aitab puul kasvada, keskmine osa on neutraalne – ta ei võta eriti aga ei anna ka ja alumine osa okstest on see, mis põhiliselt ainult tarbib. Seega võib need oksad samahästi ka maha saagida.

Nii saime terve päeva teha korralikku metsatööd. Tundus natuke naljakas teha seda Islandil, samahästi võiksin ju Eestis metsa minna koristama. Igaljuhul oli tunne nagu ühel talvisel pühapäeval Eestis, mis sest et oli esmaspäeva pärastlõuna Islandil.

Kokkuvõttes oli tegu ülimalt mõnusa nädalaga, kus sai nautida head süüa erinevatest kultuuridest, lõõgastada end 40 kraadise veega välibasseinis või mõnusas saunas (mis mulle isegi välibasseinidest rohkem meeldis), tutvuda uute inimestega, teha kasulikku tööd ja hoolimata suurest väsimusest tagasi Reykjavikki jõudes samal ajal siiski ka puhata.  Ning mitte keegi ei sattunud paanikasse, ei hakanud närvitsema, karjuma, vinguma või mida iganes veel tegema hoolimata sellest, et asjad venisid, inimesi oli palju ja päevad vahel üpris väsitavad. Need inimesed siin oskavad lõõgastuda ja lihtsalt olla.

Ja ühe asja tahan veel kindlasti ära märkida. Rääkisin ühe Slovakkiast pärit tüdruku – Katarinaga – kes eelmisel aastal kuus kuud Eestis oli. Ta küsis, kust ma täpselt pärit olen. Ütlesin alguses, et elan Tartus, sest seda kohta Eestis käinud inimesed üldjuhul teavad, aga et päriselt olen pärit ühest väiksest linnast 50km Tartust, nimelt Põlvast. Ja tema järgmine lause oli, et oo ma tean seda kohta, ma olin seal eelmine aasta! Mul jäi suu lahti kohe, et mismõttes? Isegi kõik eestlased pole seal käinud :D Selgus, et ta oli seal Uue Ajastu Festivalil. Nii et kes teab, täiesti võimalik, et nägin teda juba siis seal muusikat nautimas.

Fotosid saate ka siit lisaks vaadata: https://plus.google.com/photos/106013688026812332900/albums/5857493602558975377?banner=pwa

Ma arvan, et sain täna magusa üledoosi :D Ellen (vabatahtlik Hollandist) näitas mulle ja Geraldine'ile linna ja muuhulgas käisime ka ühes kohvikus nimega Babalú (https://sites.google.com/a/babalu.is/babalu/). See on üks kõige armsamaid ja ägedamaid kohvikuid, kus olen käinud. Teisele korrusele viib järsk trepp, nii et kohvik on tegelikult nagu pööningu korrusel. Igal pool on hästi palju pilte, väikseid asjakesi, isegi eraldi ränirahnude riiul. Ja lõhn on täiesti suurepärane. Selline Pipi segasummasuvila. Ja sealsamas, leti taga selle koha omanik ka ise muudkui küpsetab juurde. Ma tahan ka sellist kohvikut!!!
Geraldine tellis kohvi ja porgandikoogi (see oli ikka eriti suur), soovi korral sai veel lisaks juurde ka vahukoort. Mina võtsin vanillikreemiga küpsise ja kakao, millele sai samuti ekstra koort kui soovisid. Muidugi tahtsime kõike :D Ja see küpsis oli ka pigem nagu kook, mille vahel on paksult pehmet piparkoogiglasuuri. Kujutate te ette, et sööte seda niisama. Igaljuhul oli seda kõike kokku nii palju, et kumbki meist ei jõudnud kõike ära süüa ning kuigi ma tean, et tahan sinna kindlasti veel hästi palju kordi minna, sest see on mu lemmikoht nüüd vist, siis enam kunagi ei võta ma korraga magusat kooki ja juua. See on liig mis liig. Ma arvan isegi et rohkem liiast kui Werneri koogid :D Kahjuks oli meil ka natuke vähe aega seal olla, sest pidime minema Lisale (samuti Hollandist) appi üles panema ühe filmifestivali postreid. Kahjuks asjad viibisid ja Lisa saab neid alles homme minna üles panema, aga meie sõidame siis juba itta. Oleks olnud tore veel rohkem linnaga tutvuda.

Eile oli mul terve päev aega teha just seda, mida tahan ja just siis kui tahan. Ma ei oleks pidanud kordagi kella vaatama, aga ikka on nii suur harjumus sees, et ma pean kellapealt kusagil olema ja mul on asjade tegemiseks täpselt piiratud aeg. Aga praegu pole ju, praegu on kaks päeva täiesti sellist, kus võiksingi kasvõi terve päeva niisama linnas kõndida või ka magada või teha ükskõik mis ma tahan. Midagi ei pea tegema. Õnneks suutsin vähemalt linnas jalutades võtta asja rahulikult ja oskasin seda kõike nautida. Ei tekkinud hirmu ja tunnet, et kõike uut on vaja kohe ja nüüd endasse ahmida, nagu tavaliselt reiside ajal, kus on piiratud aeg kõige nägemiseks. Siin on mul aega küll ja küll sellega nii ära harjuda, et pärast tundub ehk kõik liigagi tavaline :D Või siiski mitte nii tavaline ikka.
Seega ja, eilne päev möödus suuremalt jaolt linna uudistades. Ei olnud küll nii päikseline kui saabudes, aga sellest hoolimata üpris soe, nii et talvejopet polnud isegi vaja ja kindad ei pidanud kogu aeg käes olema. Ja õhtul kui tagasi jõudsin, olid jalad ikka päris korralikult valusad, kuigi kahtlustan, et see oli pigem nende saabaste pärast, mida saabudes kandsin - ei ole nendega nii harjunud.
Nii, nüüd võite arvata ära, mis oli esimene pood, kuhu sisse astusin :D Täiesti juhuslikult ja ettekavatsemata oli see ikkagi kommipood. Sealt ei saa ju ometi niisama mööda minna lihtsalt.  Ja see oli tõesti selline päris-päris pood, kus kõik riiulid ja riiulivahed on täis kõige erinevamaid maiustusi, mitte nagu Kalevi poes, kus riiulid on pooltühjad :D Suur oli kiusatus midagi osta, aga suutsin end tagasi hoida - ma ei pea kohe ju kulutama hakkama.
Teiseks - neil on oma jõulupood, mis on koguaeg lahti, nii et ei pea ootama oktoobrikuud, et saaksid jõuluvanasid osta. Võid seda ka jaanipäeval teha.
Kolmandaks - siin on nii palju raamatupoode. Juba kesklinnas oli neid vähemalt neli. Ja ükskõik, millisesse läksin, ikka oli seal vähemalt veerand raamatutest inglise keelsed. Islandil on inglise keel vist üldse päris levinud ja enamus inimesi oskab seda. Palju on ka kokaraamatuid. Eestis on igas poes enam-vähem ühed ja samad inglise keelsed raamatud, seega nägin siin juba nii mitut uut, mida kohe  tahaksin endale osta. Kindlasti mõni neist ka saab minu omaks selle aja jooksul. Ja raamatupoodides on kohvikud igalpool, vahel on lauad isegi üle poe laiali. Ma arvan, et võiksingi end neisse poodidesse unustada. Samal ajal aga ei ole kusagil suuri-suuri reklaame mitte millegi kohta. Kui siis ainult poe uksel. Aga kusagil suure tee ääres sa igal juhul silti, et 5 km pärast on Selver (või no siin siis Bonus) kohe kindlasti ei leia.
Aga olgu, tegelikult on siin ikka muud ka kui poed. Lihtsalt peatänav kesklinnas on täis poode ja see oli esimne koht eile kuhu läksin. Nii jõudsin tegelikult muuhulgas ka suure järveni keset linna. Inimesed käivad seal jooksmas ja jalutamas ning muuhulgas ka arvukaid parte, luikesid ja igasugu muid linde toitmas. Neid oli seal tohutulut (mitte nagu meil, et kui on luigetiik, siis on seal heal juhul neli luike). Aga ka kisa on selle võrra suurem.
Muidugi käisin vaatasin ära ka linna suurima hoone - Hallgrímskirkja. Kõige muu kõrval tundub see betoonist ehitis kuidagi kohatu ja kiriku kohta kuidagi nii kaasaegne. Tavaliselt on nii suured kirikud pärit kusagilt keskajast ja seega stiililt ka väga uhked. Kuna see kirik on aga ehitatud alles 20. sajandi teisel poolel, on ka arhitektuur väga lihtne. Kõige vägevam oli ilmselt sees asuv orel, aga kuna hetkel toimusid seal mingisugused ehitustööd, ei saanud head fotot teha. Ehk kunagi hiljem.
Jõudsin käia veel ka mere ääres. Kontorist umbes 10 minuti kaugusel asub meri, kuhu on rajatud jalgtee ja pingid. Ning siis võib seal istuda ja vaadata tundide kaupa teisel pool lahte asuvaid suuri ja lumiseid mägesid. Eile oli veel küll selline tunne, et vaatan ilmselt lihtsalt mingit filmi või fotot, ma tegelikult ei saa ju siin olla :D Põlva ranna vaade jääb praegu küll sellele igastahes alla ja kõige uskumatum on see, et ma saangi seda vaadet veel nii palju nautida. Ma ei pea hirmuga seda sisse ahmima, kartes, et ehk ei saa kõike veel küllalt.
Õhtu poole tagasi jõudes sain teada, et minu vedamine üksinda tuba või hetkel isegi maja nautida on läbi saamas. Nimelt jõudis eile siia ka üks prantsuse tüdruk, Geraldine, kes on siin nii-öelda long-term volunteer ehk siis inimene, kes viib laagreid läbi ja jääb siia ka umbes pooleks aastaks. Ja inimesed, kes laagritesse tulevad on siis short-term volunteer'id. Nemad veedavad siin umbes kaks nädalat.
Aga tegelikult oli tore, et keegi veel tuli. Üksinda tunduski natuke veider seal majas olla. Ja kuna Geraldine on ka üks neist, kes ei pea praegu veel midagi tegema, saame täna minna ilmselt koos veel uusi kohti linnas avastama.
Inimesi on siin tõesti väga palju erinevaid ja seetõttu ka keeli - korraga võib majas kuulda nii inglise, prantsuse, saksa, eesti, tšehhi ja ma isegi ei tea veel mis keeli. On vabatahtlike Prantsusmaalt, Slovakkiast, Holandist, Lõuna-Koreast, Tšehhist, Eestist ja ilmselt veel teistestki kohtadest, aga kõigiga ei olejõudnud tuttavaks saada. Ning ilmselt läheb asi veel segasemaks, kui homme lähme Eskifjördur'isse, kus on kokku umbes 30 inimest. Aga see selgub homme, täna on veel võimalus nautida lihtsalt olemist Reykjavikis :)
Ja kui keegi peaks äkki muretsema, kas ma siin ikka korralikult süüa saan, siis teadmiseks, et siin on täiesti tavalised toidud, mis maitsevad  täpselt samamoodi nagu meil kodus. Isegi piim müslil on üllatavalt sama maitsega. Eile tegi Stephan (ma isegi ei tea, kas kirjutan nimesid õigesti :D ) ka mingisugust leiba, mis valmis ülimalt kiiresti ja on nii hea, et täna hommikul tegi ta juba uue. Pean kindlasti selle retsepti järgi uurima. Nii et söögig pole siin küll mingit probleemi, ega see mingi Aafrika ka pole :D

Hahaa...sööma ma väga ei jõudnduki. Ostsin küll võileiva, aga avastasin, et varsti hakkab juba pardale minek ja see võileib kadus küll ülikiiresti kuhugi. Õnneks olid kaasas Linda Kinder Buenod.
Lennukisse jõudes istus minu kõrvale üks eriti närviline mees. Rahmitses seal ajalehtede ja veepudeliga ning oli väga närvis, et ta kohver ülesse pagasikappi ei mahtunud ja istme alla ka lausa surus jõuga seda. Kartsin juba, et äkki tal on lennuhirm või midagi. Aga õnneks rahunes pärast poole ajalehte lugedes maha. Ja ma eriti ei pannud enam tähele ka, mis ta seal tegi, sest nii põnev oli aknast välja vaadata. Usun, et me olime heal juhul kümme minutit lennanud kui märkasin, et oi mingid saared siin Eestis meil ja no natuke läks ikka aega, et aru saada - jah need on Vormsi, Hiiumaa, Muhumaa ja Saaremaa. Küll need lennukid ikka lendavad kiiresti, enne Gardemoeni lennujaama jõudmist sain ka teada, et lendasime 11,6 km kõrgusel ja kiirusega 800 km tunnis. Siis loomulikult saab Eesti üsna ruttu läbitud. Ja hetkeks kui polnud Eestit enam näha ja Rootsi polnud kätte jõudnud, oli aknast näha täiuslik tühjus - all helesinine meri, vahel peenike valge pilvetriip ja pealpool seda veel sinisem taevas. Nagu lendaks kusagil õndsas rahus, hoolimata sellest, et lennukimüra võiks häirida.
Loomulikult ei väljunud lennuk Tallinnast õigel ajal. Kuna Norras oli just kasutusele võetud mingi uus või kõrgem turvasüsteem, teatati, et lennuki väljumine võib hilineda kuni 50 minutit. Hea, et mul siis kahe lennu väljumise vahel ainult 1,5 h aega on. Õnneks ei ole Gardemoeni lennujaam teab mis suur ja kõik rahvusvahelised lennud on samas terminalis. Ainult, et ka jätkulend hilines, nii oma tund aega ja selle aja jooksul suutis veel kolm korda väravat vahetada, seega kogu aeg pidi valvel olema. Oligi natuke tegevust, kuigi lõpuks tüütas see juba vaikselt ära. Sõin vahelduseks Henri ja Linda kingitud komme ja püüdsin raamatut lugeda, aga ümberringi toimus ikka liiga palju muud põnevat, näiteks on äge arvata ära, mis riigist mõni inimene pärit on või kuhu ta lendab või mis asjus.
Kahjuks teise lennu ajal enam akna all istuda ei saanud, aga veidi välja vaadata sain ikka. Uskumatu, kui vägevad need Norra mäed ja fjordid võivad olla, nagu väikestele mühkudele oleks glasuuri peale valatud ja siis lumesaanidega peenikesed triibud sisse joonitud. Nende kadudes oli tükk tühja valget pilvevatti ja uni ei andnud enam üldse järele. Aga no lennukis on mu meelest kümme korda hullem magada kui bussis, ehk siis üpris võimatu. Alles Islandile jõudes ja laava, jää ning kivi välju nähes tuli elu jälle sisse. See ongi see Island ju. Alles hommikul olin kodus ja nüüd Islandil.  VAU!
Esimene mõte lennujaamast välja astudes ei olnudki ahhetus, et milline Island, vaid soe kevade tunne ja mõte, et seda soojust suurem osa eestlasi vist küll praegu just ootab, mitte aga 22 kraadist külma nagu hommikul oli :D
Lennujaamast Reykjaviki tulin bussiga. Kohati tundus kõik siin selle suure looduse kõrval nii väike. Teed oleks nagu väiksemad kui meil ja majad ja linnad ka. Inimesi on ka vähem. Bussijaamas kohtusin Toti, organisatsiooni juhatajaga, kes tõi mind kontorisse ja tutvustas Nicolale, kellega hakkangi koos töötama. Nicola on Tšehhist ja oli alguses ka vist laagrijuht. Sain temaga koos ka linnaga veidi tutvuda. Meenutab natuke Mariehamni, aga on ainult suuremate mõõtmetega.
Minu esimen mulje meie majadest oli veidi šokeeriv - üsna segamini ja koristamata ning remonti vajaks ka ja selline päris tugev viiruki lõhn käib kogu aeg üle.  Aga no olgu, nii hull ka pole ja tegelikult mulle pigem meeldib. Selline  teistmoodi ja tundub, et neil ongi siin kohati nii, et no küll saab kuidagi suhtumine. Ehk kõik ei pea alati perfektne olema.
Kokku on kolm hoonet: valge, sinine ja kollane. Valges elab palju vabatahtlike, siin tehakse ka koos süüa ja niisama suheldakse. Sinises elavad ka mõned, aga see on rohkem kontorimaja ning kollases on jällegi kaks tuba. Selles kollases majas hakkangi järgmistel päevadel elama, küll aga ainult ajutiselt, nii et asju väga lahti pakkida pole mõtet.  Ja mulle tegelikult ei meeldiks ka seal...see on läbikäidav tuba ning igasugust koli täis. Umbes selline tunne, et elad kusagil suvilas. Aga ajutiselt on väga ok :)
Hetkel ongi nii, et saan ilmselt järgmised paar päeva rohkem puhata ja ise linnas ringi vaadata. Ning tasuta voucheri sain ka, millega veekeskustes käia. Neljapäeval läheme aga Ida-Islandile, kus suurem osa vabatahtlike juba praegu koolitusel on ja kooli renoveerimisega tegelevad. See on selline organisatsiooni ja inimeste tundma õppimise laager. Pärast seda saan loodetavasti endale ka oma kindla koha. Nicola ja Toti rääkisid, et on üks maja, mida hetkel renoveeritakse ja mõne aja pärast saame nii mina kui Nicola ja veel mõned inimesed sinna elama minna. Aga see asub kuskil poole tunni jalutuskäigu kaugusel kontorist. Mis on tegelikult ju hea...üsna ruttu tüütaks ära vist üle hoovi lihtsalt tööle käia :D. Aga eks see selgub varsti.
Lisasin mõne foto ka juurde. Ehk siis vaated minu toa aknast ja minu toast. Uskumatu, aga aknalaua peal olevast rohtude tohuvapohust leidsin ka meie oma piparmünditee karbi. Esialgu see ei tundunudki imelik, aga siis jõudis kohale, et kamoon, ma olen Islandil, see ei peaks siin olema ju :D
Peaks varsti magama minema nüüd. Uni juba tuleb väga peale. Aga enne tahaks süüa. Kuna siin on õhtuti ühiskokkamine ja täna teeb üks tüdruk mingit suppi ja mu kõht on päris tühi, püüan selle enne ikka ära oodata. Ja muideks alles nüüd läheb pimedaks ja kell on juba seitse läbi.

Täna hakkasingi minema. Viimane nädal on läinud nii kiiresti, kalendrisse vaadates võib avastada juba, et järsku ongi käes peaaegu märtsi keskpaik. Arvan, et eelmist nädalat võib nimetada viimaste nädalaks ja nüüd uus nädal saab olema esimeste nädal.
Ikka tekkis vahepeal mõte, et sõidan  viimast korda enne sügist kuhugi või käin viimast korda kusagil või näen viimast korda oma inimesi. Aga see ei olnud selline kurb viimane, vaid pigem kaasnes mõte, et tegelikult olen ma juba varsti ju tagasi. Lihtsalt vahepeal teen veidi teisi asju ja näen teisi inimesi.
Kuigi püüdsin pakkimisega alustada juba kolmapäeval, pidin eile õhtul veelkord ümberpakkima, sest juurde oli tulnud uusi asju, mida kaasa võtta. Pidin ju kuidagi need kama ja šokolaadi ja kohukesed ka mingit moodi kaasa võtma. Seega jäid välja mõned riided ja alguses kaasaostetud šampoonid-palsamid. Eks neid saab ju kohapealt ka lõppude lõpuks. Katu küll püüdis seletada, et võta ikka šampoon ja muud pesuvahendid kaasa. Väga hoidis ta seda kotti mu eest. Aga ei, ma pidin selle avama ja siis sain aru, miks ta ei tahtnud, et ma seda väikest kotikest ümber ei pakiks :D Sest sinna sisse oli peidetud väike lilla ahvipärdik, mille pidin leidma alles Islandil. Väike talisman mulle kaasa.
Lõpuks, pärast mitut tundi kaalumist ja otsustamist sain oma kohvri kinni pandud, aga lauale jäi kuus Reelika kingitud mullitajat. Kolm olin suutnud kohvrisse ära mahutada, aga üheksa annaks juba natukene rohkem kaalu juurde. Mhh....need olid mõeldud kingituseks ekstra Islandile ja nendega pidi kaasnema väike ülesanne. Ma ei saa neid ju maha jätta. Arvan, et peale Reelika mõtleb igaüks nüüd, milline veidrus on võtta kaasa nii palju mullitajaid ja jätta maha mõni kampsun. Aga ma tõesti ei saanud neid koju ootama jätta, kuigi pagas oli juba äärepealt maksimum kaalus. Ja läks läbi, ülekaalu ei tulnud õnneks ka lennujaamas.
Tundus, et nüüd on kõik asjad pakitud, aga viimasena otsisin veel oma kõrvaklappe - mitte kusagil ei ole. Mitte üheski tavapärases kohas ega ka mitte nii tavapärases. Pidin väga pingsalt meenutama, mida eelmise nädala jooksul nendega tegin ja lõpuks pärast Raineri soovitust otsida ka seljakoti salapärastest väikestest taskutest leidsin need üles. See oli ainuke väike paanikahoog kogu minu pakkimise juures, päris hästi ma arvan.
Aga esimene asi, mille maha unustasin, on Tantsu- ja Laulupeo DVD, oleks nii väga tahtnud seda seal näidata või ka ise vaadata. Loodame, et rohkem ei meenu asju, mis koju jäid.
Nüüd olengi lennujaamas. Juba 2:50 bussiga sai Tartust teele asutud ja nüüdseks on rohkem kui poolteist tundi lennujaamas oodatud. Natuke vähem kui sama kaua veel oodata ja juba lendangi Oslosse ning sealt edasi Reykjavikki :) Põnev-põnev! Aga esmalt sööma.

Nonii, nüüd ma siis lõpuks lõpuks lähengi kaugele külmale aga samas seesmiselt väga soojale maale. Siiski jään veel Euroopasse, aga vist tõesti küll Euroopa kõige kaugemasse nurka. Ehk siis tõepoolest Islandile.
Juba kümme aastat tagasi olin kindel, et ükskord ma sinna lähen. Olin oma eesmärgis nii kindel, et tegin endale lausa väikse kogumishoiuse, kuhu küll visalt, aga järjekindlalt kogusin alguses kroone ja hiljem eurosid. Ükskõik, mille jaoks ka poleks võinud seda vahel ära kulutada, aga olin kindel, see raha on ainult Islandi jaoks. Tol hetkel ma ei teadnud, kuna või kuidas või kellega ma sinna saan, aga teadsin, et lähen. Alguses oli plaan, et ehk lähen sinna nii-öelda turismireisile, mida aeg edasi seda enam hakkasin mõtlema, et tahaks ilma mingi reisibüroota minna, Island on liiga eriline, et seda massiga rünnata. Aga ka see mõte ei olnud veel piisav. Ma tahaks seal ikka pikemalt olla ja kohapeal elada. Island oma väiksuse ja eraldatuse ning jaheda kliimaga tundub nii ahvatlev. Ehk mõte arenes edasi - võiks siis ju sinna tööle minna, aga lapsehoidjaks või klienditeenindajaks nagu ka ei kipu. Tahaks ikka midagi paremat teha, eriti ideaalne oleks ju kui saaks seoses oma erialaga tööd teha. Sellise koha leidmiseks peaksin aga ilmselt sinna juba kohale minema ja seal otsima hakkama. Pealegi nõuab paberimajandus tavaliselt kohaliku keele oskamist. Islandi keel ei ole aga kindlasti üks neist, mida käigupealt ära õppida.
Nii see unistus muudkui kujunes ja arenes ning jätkuvalt teadsin, et küll ma ükskord saan selle parima lahenduse. Ja see tuligi kõige ootamatumal, aga samas ka väga sobival hetkel. Nägin Facebookist Reeli jagatud kuulutust, et Islandile otsitakse vabatahtlike organisatsiooni praktikale/tööle inimest, kes peaks tegelema kõige üldisemas mõistes just nimelt igasuguse paberi ja dokumenditööga. Alguses muidugi kahtlesin, et ei tea, äkki mu ingilse keel pole nii hea või ehk otsivad nad ikka mingit teistsugust inimest. Lugesin ja mõtlesin ja kaalusin ning sain lõpuks siiski aru, et see ongi ju täpselt õige ja kui ma nüüd ei lähe, siis paremat võimalust enam ilmselt ei tule. Ma pean kandideerima, olen vähemalt proovinud siis. Kuna kandideerimisega oli kiire ning tähtaeg oli esimsel võimalusel, polnudki väga aega rohkem mõtlemiseks ning juba saatsin oma dokumendid teele. Endalegi väga ootamatult oli umbes juba nädal hiljem selge, et järgneva poolaasta veedan ma Islandil. Täiesti uskumatu ju!!! Mina ja Islandile - selline tunne, et mul on jälle sünnipäev käes või veel midagi paremat. Praegu lennujaamas istudes tundub ka veel uskumatu. Kui kohale jõuan ehk siis jõuab endale ka kohale lõpuks :D
Ükskõik kui utoopiline mõni unistus ka ei tundu, arvan, et kõik on võimalik ning isegi kui asjad võtavad aega kümme aastat, siis hästi soovides ning tasapisi selle nimel kasvõi möödaminnes tegutsedes on võimalik nendeni jõuda.  Esialgu ei tasu mõelda kõigile neile takistustele, miks midagi ei peaks saama teha, vaid näha positiivset, mis aitaks unistuse täitumisele just kaasa. Seega, milline on sinu unistus ja mida saad sa teha juba täna selle täitmiseks? ;)