Täna hakkasingi minema. Viimane nädal on läinud nii kiiresti, kalendrisse vaadates võib avastada juba, et järsku ongi käes peaaegu märtsi keskpaik. Arvan, et eelmist nädalat võib nimetada viimaste nädalaks ja nüüd uus nädal saab olema esimeste nädal.
Ikka tekkis vahepeal mõte, et sõidan viimast korda enne sügist kuhugi või käin viimast korda kusagil või näen viimast korda oma inimesi. Aga see ei olnud selline kurb viimane, vaid pigem kaasnes mõte, et tegelikult olen ma juba varsti ju tagasi. Lihtsalt vahepeal teen veidi teisi asju ja näen teisi inimesi.
Kuigi püüdsin pakkimisega alustada juba kolmapäeval, pidin eile õhtul veelkord ümberpakkima, sest juurde oli tulnud uusi asju, mida kaasa võtta. Pidin ju kuidagi need kama ja šokolaadi ja kohukesed ka mingit moodi kaasa võtma. Seega jäid välja mõned riided ja alguses kaasaostetud šampoonid-palsamid. Eks neid saab ju kohapealt ka lõppude lõpuks. Katu küll püüdis seletada, et võta ikka šampoon ja muud pesuvahendid kaasa. Väga hoidis ta seda kotti mu eest. Aga ei, ma pidin selle avama ja siis sain aru, miks ta ei tahtnud, et ma seda väikest kotikest ümber ei pakiks :D Sest sinna sisse oli peidetud väike lilla ahvipärdik, mille pidin leidma alles Islandil. Väike talisman mulle kaasa.
Lõpuks, pärast mitut tundi kaalumist ja otsustamist sain oma kohvri kinni pandud, aga lauale jäi kuus Reelika kingitud mullitajat. Kolm olin suutnud kohvrisse ära mahutada, aga üheksa annaks juba natukene rohkem kaalu juurde. Mhh....need olid mõeldud kingituseks ekstra Islandile ja nendega pidi kaasnema väike ülesanne. Ma ei saa neid ju maha jätta. Arvan, et peale Reelika mõtleb igaüks nüüd, milline veidrus on võtta kaasa nii palju mullitajaid ja jätta maha mõni kampsun. Aga ma tõesti ei saanud neid koju ootama jätta, kuigi pagas oli juba äärepealt maksimum kaalus. Ja läks läbi, ülekaalu ei tulnud õnneks ka lennujaamas.
Tundus, et nüüd on kõik asjad pakitud, aga viimasena otsisin veel oma kõrvaklappe - mitte kusagil ei ole. Mitte üheski tavapärases kohas ega ka mitte nii tavapärases. Pidin väga pingsalt meenutama, mida eelmise nädala jooksul nendega tegin ja lõpuks pärast Raineri soovitust otsida ka seljakoti salapärastest väikestest taskutest leidsin need üles. See oli ainuke väike paanikahoog kogu minu pakkimise juures, päris hästi ma arvan.
Aga esimene asi, mille maha unustasin, on Tantsu- ja Laulupeo DVD, oleks nii väga tahtnud seda seal näidata või ka ise vaadata. Loodame, et rohkem ei meenu asju, mis koju jäid.
Nüüd olengi lennujaamas. Juba 2:50 bussiga sai Tartust teele asutud ja nüüdseks on rohkem kui poolteist tundi lennujaamas oodatud. Natuke vähem kui sama kaua veel oodata ja juba lendangi Oslosse ning sealt edasi Reykjavikki :) Põnev-põnev! Aga esmalt sööma.
Ikka tekkis vahepeal mõte, et sõidan viimast korda enne sügist kuhugi või käin viimast korda kusagil või näen viimast korda oma inimesi. Aga see ei olnud selline kurb viimane, vaid pigem kaasnes mõte, et tegelikult olen ma juba varsti ju tagasi. Lihtsalt vahepeal teen veidi teisi asju ja näen teisi inimesi.
Kuigi püüdsin pakkimisega alustada juba kolmapäeval, pidin eile õhtul veelkord ümberpakkima, sest juurde oli tulnud uusi asju, mida kaasa võtta. Pidin ju kuidagi need kama ja šokolaadi ja kohukesed ka mingit moodi kaasa võtma. Seega jäid välja mõned riided ja alguses kaasaostetud šampoonid-palsamid. Eks neid saab ju kohapealt ka lõppude lõpuks. Katu küll püüdis seletada, et võta ikka šampoon ja muud pesuvahendid kaasa. Väga hoidis ta seda kotti mu eest. Aga ei, ma pidin selle avama ja siis sain aru, miks ta ei tahtnud, et ma seda väikest kotikest ümber ei pakiks :D Sest sinna sisse oli peidetud väike lilla ahvipärdik, mille pidin leidma alles Islandil. Väike talisman mulle kaasa.
Lõpuks, pärast mitut tundi kaalumist ja otsustamist sain oma kohvri kinni pandud, aga lauale jäi kuus Reelika kingitud mullitajat. Kolm olin suutnud kohvrisse ära mahutada, aga üheksa annaks juba natukene rohkem kaalu juurde. Mhh....need olid mõeldud kingituseks ekstra Islandile ja nendega pidi kaasnema väike ülesanne. Ma ei saa neid ju maha jätta. Arvan, et peale Reelika mõtleb igaüks nüüd, milline veidrus on võtta kaasa nii palju mullitajaid ja jätta maha mõni kampsun. Aga ma tõesti ei saanud neid koju ootama jätta, kuigi pagas oli juba äärepealt maksimum kaalus. Ja läks läbi, ülekaalu ei tulnud õnneks ka lennujaamas.
Tundus, et nüüd on kõik asjad pakitud, aga viimasena otsisin veel oma kõrvaklappe - mitte kusagil ei ole. Mitte üheski tavapärases kohas ega ka mitte nii tavapärases. Pidin väga pingsalt meenutama, mida eelmise nädala jooksul nendega tegin ja lõpuks pärast Raineri soovitust otsida ka seljakoti salapärastest väikestest taskutest leidsin need üles. See oli ainuke väike paanikahoog kogu minu pakkimise juures, päris hästi ma arvan.
Aga esimene asi, mille maha unustasin, on Tantsu- ja Laulupeo DVD, oleks nii väga tahtnud seda seal näidata või ka ise vaadata. Loodame, et rohkem ei meenu asju, mis koju jäid.
Nüüd olengi lennujaamas. Juba 2:50 bussiga sai Tartust teele asutud ja nüüdseks on rohkem kui poolteist tundi lennujaamas oodatud. Natuke vähem kui sama kaua veel oodata ja juba lendangi Oslosse ning sealt edasi Reykjavikki :) Põnev-põnev! Aga esmalt sööma.
RSS Feed