Hahaa...sööma ma väga ei jõudnduki. Ostsin küll võileiva, aga avastasin, et varsti hakkab juba pardale minek ja see võileib kadus küll ülikiiresti kuhugi. Õnneks olid kaasas Linda Kinder Buenod.
Lennukisse jõudes istus minu kõrvale üks eriti närviline mees. Rahmitses seal ajalehtede ja veepudeliga ning oli väga närvis, et ta kohver ülesse pagasikappi ei mahtunud ja istme alla ka lausa surus jõuga seda. Kartsin juba, et äkki tal on lennuhirm või midagi. Aga õnneks rahunes pärast poole ajalehte lugedes maha. Ja ma eriti ei pannud enam tähele ka, mis ta seal tegi, sest nii põnev oli aknast välja vaadata. Usun, et me olime heal juhul kümme minutit lennanud kui märkasin, et oi mingid saared siin Eestis meil ja no natuke läks ikka aega, et aru saada - jah need on Vormsi, Hiiumaa, Muhumaa ja Saaremaa. Küll need lennukid ikka lendavad kiiresti, enne Gardemoeni lennujaama jõudmist sain ka teada, et lendasime 11,6 km kõrgusel ja kiirusega 800 km tunnis. Siis loomulikult saab Eesti üsna ruttu läbitud. Ja hetkeks kui polnud Eestit enam näha ja Rootsi polnud kätte jõudnud, oli aknast näha täiuslik tühjus - all helesinine meri, vahel peenike valge pilvetriip ja pealpool seda veel sinisem taevas. Nagu lendaks kusagil õndsas rahus, hoolimata sellest, et lennukimüra võiks häirida.
Loomulikult ei väljunud lennuk Tallinnast õigel ajal. Kuna Norras oli just kasutusele võetud mingi uus või kõrgem turvasüsteem, teatati, et lennuki väljumine võib hilineda kuni 50 minutit. Hea, et mul siis kahe lennu väljumise vahel ainult 1,5 h aega on. Õnneks ei ole Gardemoeni lennujaam teab mis suur ja kõik rahvusvahelised lennud on samas terminalis. Ainult, et ka jätkulend hilines, nii oma tund aega ja selle aja jooksul suutis veel kolm korda väravat vahetada, seega kogu aeg pidi valvel olema. Oligi natuke tegevust, kuigi lõpuks tüütas see juba vaikselt ära. Sõin vahelduseks Henri ja Linda kingitud komme ja püüdsin raamatut lugeda, aga ümberringi toimus ikka liiga palju muud põnevat, näiteks on äge arvata ära, mis riigist mõni inimene pärit on või kuhu ta lendab või mis asjus.
Kahjuks teise lennu ajal enam akna all istuda ei saanud, aga veidi välja vaadata sain ikka. Uskumatu, kui vägevad need Norra mäed ja fjordid võivad olla, nagu väikestele mühkudele oleks glasuuri peale valatud ja siis lumesaanidega peenikesed triibud sisse joonitud. Nende kadudes oli tükk tühja valget pilvevatti ja uni ei andnud enam üldse järele. Aga no lennukis on mu meelest kümme korda hullem magada kui bussis, ehk siis üpris võimatu. Alles Islandile jõudes ja laava, jää ning kivi välju nähes tuli elu jälle sisse. See ongi see Island ju. Alles hommikul olin kodus ja nüüd Islandil. VAU!
Esimene mõte lennujaamast välja astudes ei olnudki ahhetus, et milline Island, vaid soe kevade tunne ja mõte, et seda soojust suurem osa eestlasi vist küll praegu just ootab, mitte aga 22 kraadist külma nagu hommikul oli :D
Lennujaamast Reykjaviki tulin bussiga. Kohati tundus kõik siin selle suure looduse kõrval nii väike. Teed oleks nagu väiksemad kui meil ja majad ja linnad ka. Inimesi on ka vähem. Bussijaamas kohtusin Toti, organisatsiooni juhatajaga, kes tõi mind kontorisse ja tutvustas Nicolale, kellega hakkangi koos töötama. Nicola on Tšehhist ja oli alguses ka vist laagrijuht. Sain temaga koos ka linnaga veidi tutvuda. Meenutab natuke Mariehamni, aga on ainult suuremate mõõtmetega.
Minu esimen mulje meie majadest oli veidi šokeeriv - üsna segamini ja koristamata ning remonti vajaks ka ja selline päris tugev viiruki lõhn käib kogu aeg üle. Aga no olgu, nii hull ka pole ja tegelikult mulle pigem meeldib. Selline teistmoodi ja tundub, et neil ongi siin kohati nii, et no küll saab kuidagi suhtumine. Ehk kõik ei pea alati perfektne olema.
Kokku on kolm hoonet: valge, sinine ja kollane. Valges elab palju vabatahtlike, siin tehakse ka koos süüa ja niisama suheldakse. Sinises elavad ka mõned, aga see on rohkem kontorimaja ning kollases on jällegi kaks tuba. Selles kollases majas hakkangi järgmistel päevadel elama, küll aga ainult ajutiselt, nii et asju väga lahti pakkida pole mõtet. Ja mulle tegelikult ei meeldiks ka seal...see on läbikäidav tuba ning igasugust koli täis. Umbes selline tunne, et elad kusagil suvilas. Aga ajutiselt on väga ok :)
Hetkel ongi nii, et saan ilmselt järgmised paar päeva rohkem puhata ja ise linnas ringi vaadata. Ning tasuta voucheri sain ka, millega veekeskustes käia. Neljapäeval läheme aga Ida-Islandile, kus suurem osa vabatahtlike juba praegu koolitusel on ja kooli renoveerimisega tegelevad. See on selline organisatsiooni ja inimeste tundma õppimise laager. Pärast seda saan loodetavasti endale ka oma kindla koha. Nicola ja Toti rääkisid, et on üks maja, mida hetkel renoveeritakse ja mõne aja pärast saame nii mina kui Nicola ja veel mõned inimesed sinna elama minna. Aga see asub kuskil poole tunni jalutuskäigu kaugusel kontorist. Mis on tegelikult ju hea...üsna ruttu tüütaks ära vist üle hoovi lihtsalt tööle käia :D. Aga eks see selgub varsti.
Lisasin mõne foto ka juurde. Ehk siis vaated minu toa aknast ja minu toast. Uskumatu, aga aknalaua peal olevast rohtude tohuvapohust leidsin ka meie oma piparmünditee karbi. Esialgu see ei tundunudki imelik, aga siis jõudis kohale, et kamoon, ma olen Islandil, see ei peaks siin olema ju :D
Peaks varsti magama minema nüüd. Uni juba tuleb väga peale. Aga enne tahaks süüa. Kuna siin on õhtuti ühiskokkamine ja täna teeb üks tüdruk mingit suppi ja mu kõht on päris tühi, püüan selle enne ikka ära oodata. Ja muideks alles nüüd läheb pimedaks ja kell on juba seitse läbi.
Lennukisse jõudes istus minu kõrvale üks eriti närviline mees. Rahmitses seal ajalehtede ja veepudeliga ning oli väga närvis, et ta kohver ülesse pagasikappi ei mahtunud ja istme alla ka lausa surus jõuga seda. Kartsin juba, et äkki tal on lennuhirm või midagi. Aga õnneks rahunes pärast poole ajalehte lugedes maha. Ja ma eriti ei pannud enam tähele ka, mis ta seal tegi, sest nii põnev oli aknast välja vaadata. Usun, et me olime heal juhul kümme minutit lennanud kui märkasin, et oi mingid saared siin Eestis meil ja no natuke läks ikka aega, et aru saada - jah need on Vormsi, Hiiumaa, Muhumaa ja Saaremaa. Küll need lennukid ikka lendavad kiiresti, enne Gardemoeni lennujaama jõudmist sain ka teada, et lendasime 11,6 km kõrgusel ja kiirusega 800 km tunnis. Siis loomulikult saab Eesti üsna ruttu läbitud. Ja hetkeks kui polnud Eestit enam näha ja Rootsi polnud kätte jõudnud, oli aknast näha täiuslik tühjus - all helesinine meri, vahel peenike valge pilvetriip ja pealpool seda veel sinisem taevas. Nagu lendaks kusagil õndsas rahus, hoolimata sellest, et lennukimüra võiks häirida.
Loomulikult ei väljunud lennuk Tallinnast õigel ajal. Kuna Norras oli just kasutusele võetud mingi uus või kõrgem turvasüsteem, teatati, et lennuki väljumine võib hilineda kuni 50 minutit. Hea, et mul siis kahe lennu väljumise vahel ainult 1,5 h aega on. Õnneks ei ole Gardemoeni lennujaam teab mis suur ja kõik rahvusvahelised lennud on samas terminalis. Ainult, et ka jätkulend hilines, nii oma tund aega ja selle aja jooksul suutis veel kolm korda väravat vahetada, seega kogu aeg pidi valvel olema. Oligi natuke tegevust, kuigi lõpuks tüütas see juba vaikselt ära. Sõin vahelduseks Henri ja Linda kingitud komme ja püüdsin raamatut lugeda, aga ümberringi toimus ikka liiga palju muud põnevat, näiteks on äge arvata ära, mis riigist mõni inimene pärit on või kuhu ta lendab või mis asjus.
Kahjuks teise lennu ajal enam akna all istuda ei saanud, aga veidi välja vaadata sain ikka. Uskumatu, kui vägevad need Norra mäed ja fjordid võivad olla, nagu väikestele mühkudele oleks glasuuri peale valatud ja siis lumesaanidega peenikesed triibud sisse joonitud. Nende kadudes oli tükk tühja valget pilvevatti ja uni ei andnud enam üldse järele. Aga no lennukis on mu meelest kümme korda hullem magada kui bussis, ehk siis üpris võimatu. Alles Islandile jõudes ja laava, jää ning kivi välju nähes tuli elu jälle sisse. See ongi see Island ju. Alles hommikul olin kodus ja nüüd Islandil. VAU!
Esimene mõte lennujaamast välja astudes ei olnudki ahhetus, et milline Island, vaid soe kevade tunne ja mõte, et seda soojust suurem osa eestlasi vist küll praegu just ootab, mitte aga 22 kraadist külma nagu hommikul oli :D
Lennujaamast Reykjaviki tulin bussiga. Kohati tundus kõik siin selle suure looduse kõrval nii väike. Teed oleks nagu väiksemad kui meil ja majad ja linnad ka. Inimesi on ka vähem. Bussijaamas kohtusin Toti, organisatsiooni juhatajaga, kes tõi mind kontorisse ja tutvustas Nicolale, kellega hakkangi koos töötama. Nicola on Tšehhist ja oli alguses ka vist laagrijuht. Sain temaga koos ka linnaga veidi tutvuda. Meenutab natuke Mariehamni, aga on ainult suuremate mõõtmetega.
Minu esimen mulje meie majadest oli veidi šokeeriv - üsna segamini ja koristamata ning remonti vajaks ka ja selline päris tugev viiruki lõhn käib kogu aeg üle. Aga no olgu, nii hull ka pole ja tegelikult mulle pigem meeldib. Selline teistmoodi ja tundub, et neil ongi siin kohati nii, et no küll saab kuidagi suhtumine. Ehk kõik ei pea alati perfektne olema.
Kokku on kolm hoonet: valge, sinine ja kollane. Valges elab palju vabatahtlike, siin tehakse ka koos süüa ja niisama suheldakse. Sinises elavad ka mõned, aga see on rohkem kontorimaja ning kollases on jällegi kaks tuba. Selles kollases majas hakkangi järgmistel päevadel elama, küll aga ainult ajutiselt, nii et asju väga lahti pakkida pole mõtet. Ja mulle tegelikult ei meeldiks ka seal...see on läbikäidav tuba ning igasugust koli täis. Umbes selline tunne, et elad kusagil suvilas. Aga ajutiselt on väga ok :)
Hetkel ongi nii, et saan ilmselt järgmised paar päeva rohkem puhata ja ise linnas ringi vaadata. Ning tasuta voucheri sain ka, millega veekeskustes käia. Neljapäeval läheme aga Ida-Islandile, kus suurem osa vabatahtlike juba praegu koolitusel on ja kooli renoveerimisega tegelevad. See on selline organisatsiooni ja inimeste tundma õppimise laager. Pärast seda saan loodetavasti endale ka oma kindla koha. Nicola ja Toti rääkisid, et on üks maja, mida hetkel renoveeritakse ja mõne aja pärast saame nii mina kui Nicola ja veel mõned inimesed sinna elama minna. Aga see asub kuskil poole tunni jalutuskäigu kaugusel kontorist. Mis on tegelikult ju hea...üsna ruttu tüütaks ära vist üle hoovi lihtsalt tööle käia :D. Aga eks see selgub varsti.
Lisasin mõne foto ka juurde. Ehk siis vaated minu toa aknast ja minu toast. Uskumatu, aga aknalaua peal olevast rohtude tohuvapohust leidsin ka meie oma piparmünditee karbi. Esialgu see ei tundunudki imelik, aga siis jõudis kohale, et kamoon, ma olen Islandil, see ei peaks siin olema ju :D
Peaks varsti magama minema nüüd. Uni juba tuleb väga peale. Aga enne tahaks süüa. Kuna siin on õhtuti ühiskokkamine ja täna teeb üks tüdruk mingit suppi ja mu kõht on päris tühi, püüan selle enne ikka ära oodata. Ja muideks alles nüüd läheb pimedaks ja kell on juba seitse läbi.
RSS Feed