Nicola ja Sandraga Eskifjörduris
Vau! Viimased päevad on olnud enamjaolt üks suur puhkus ja lebotamine, aga see oli nii hea. Lihtsalt mitte midagi teha. Võrdluseks kabudele - midagi sellist nagu laupäeva pärastlõunane vaba aeg ainult pooleteist tunni asemel on sul seda mitu päeva. Ja uskuge mind, see ei muutunud veel igavaks.
Ehk siis kõik viimaste nädalate jooksul tulnud uued vabatahtlikud ehk camp leaderid ning mõned ka juba natuke pikemalt siin olnud inimesed olid Eskifjörduris, kus toimus nn arrival training ehk sisseelamislaager, kus kõik said üksteisega tuttavaks, natuke räägiti organisatsioonist jms. Aga kuna treeningud võtsid üpris väikse aja päevast, saime enamasti teha mis tahtsime ehk siis minna loodusesse, lugeda, teha süüa, mängida lauamänge, niisama inimestega suhelda jne.
Mina koos kümne teise inimesega läksin Eskifjördurisse neljapäeval ja jäime kuueks päevaks ehk kuni teisipäevani. Pidime minekuks olema valmis 9:30 aga nagu üsna varsti aru sain, siis siin asjad nii ei käi. Kõik venis ja tegelikult läksime hoopis 11 paiku. Pidime kaasa võtma asju, mida oli vaja Eskifjörduris ja Raufarhöfn'is olevate organisatsiooni majade remontimiseks. Nii et lahkusime väikse 20-kohalise bussi ja järelhaagisega, mis oli täis madratseid magamiseks, kraanikausse, värvi, tööriistu jms. 688 km pikkune reis läänest itta võis alata. Esialgsete hinnangute kohaselt pidime Eskifjördurisse jõudma umbes 9-10 ajal õhtul. Mhmh, natuke palju tahetud. Umbes 50 km kaugusel Reykjavikist tegime esimese peatuse, et osta nädala jagu süüa 26 inimesele. Ma pole mitte kunagi poest korraga nii palju midagi ostnud! Pärast shoppingut oli meil 4 suure! ostukäru täis süüa! Kassapidaja lõi ma arvan, et kuskil 20-25 minutit seda kõike läbi ja summa muudkui kasvas - Islandi kroonides oli see umbes 90 000 ehk siis 600 eurot. Täiesti ulmeline. Seega pidime lisaks muudele asjadele ka toidu kuhugi ära mahutama.
Nüüd võiks siis pikk maraton alata. Aga ei, pidime minema veel autoparandusse, sest meie bussil oli midagi viga ehk mootor ei tahtnud hästi käima minna. Alguses oli tore, aga kui olime seal vähemalt tund aega oodanud, hakkas vaikselt ära tüütama - võiks juba minema hakata. Lõpuks, pärast pikki pingutusi sai buss enam-vähem korda ning kella kolme paiku saime oma reisi jätkata. Kui te arvate, et nüüd oli ülejäänud reisi jooksul kõik korras, siis eksite suurelt! Terve reisi ajal pidi meie bussijuht Magnus (hästi tore ja seltskondlik pensioniikka kalduv islandlane) korduvalt mehaanikuid külastama ning viimasel õhtul enne meie lahkumist ei julgenud ta bussi mootorit enam seisma jätta, sest oli oht, et hommikul see ei käivitu. Nii töötas buss terve öö. Lihtsalt istu sisse ja mine. Kui alguses pidid osad inimesed minema Eskifjördurist edasi Raufarhöfn'i majja renoveerimistöid tegema, siis lõpuks nad sinna ei jõudnudki – kas buss ei käivitunud või oli ilm liiga halb.
Ning tagasi tulles bussi komöödia jätkus. Olime sõitnud umbes paarkümmend kilomeetrit mööda mägiseid teid, kui ühest mäest üles minnes järsku buss seisma jäi – rattad ei vedanud jäisel teel enam bussi edasi. Pidime mööduvalt autolt abi paluma ning autos olnud tüdruk kutsus kohale oma isa, kes traktoriga meid mäest üles aitas. Nii…tagasi jõuame ilmselt ka päris hilja, oli minu esimene mõte. Ning sama asi juhtus veelkord, aga selkorral saime õnneks oma jõududega hakkama. Buss küll karjus ja undas kõikvõimalikku moodi, aga mäest üles me jõudsime :). Mida kilomeeter ja peatus edasi seda jaburamaks läks aga bussiukse käitumine. Teate küll, see automaatne süsteem, et bussijuht vajutab uksenuppu ja uks avaneb küljepeale. Aga nupuvajutus võis tähendada seda, et äkki uks avaneb või sulgub, äkki mitte. Võib-olla avaneb see ainult korraks. Võib-olla pendeldab see mitu korda edasi-tagasi enne kui paigale jääb. Poole tee peal läks asi nii hulluks, et ukse peaaegu, et omavoliline sulgumine lõhuks ära mingi metallist osa ja see hakkas sõites asfaldiga kokku puutudes kolisema. Nüüd tuli Magnusel osta jupp köit ja see kuidagimoodi kinni siduda, sest kellaaeg oli juba hiline ning ühtki töökoda avatud polnud. Seega ülejäänud reisi ajal pidime väljuma juhipoolsest uksest. Kõik said proovida, mis tunne on olla bussijuht.
Ühesõnaga minnes jõudsime Eskifjördurisse alles poole kahe paiku öösel. Hilisest algusest hoolimata saime külastada ka mõningaid suurepäraseid-imelisi-maagilisi kohti. Ma arvan, et nende kirjeldamiseks polegi tegelikult sõnu. Lihtsalt vaadake fotosid ja mõelge, et fotodel on ehk 1/10 healjuhul sellest, mis tegelikult kohapeal oli, võib-olla isegi 1/100. Kõige suurema mulje jättis mulle igal juhul Black Beach. Lonely Planeti järgi kulub see 10 kõige ilusama ranna hulka maailmas. Ma ütleks praegu, et see on number üks! Vaadates mere poole on pilvise ja tormise ilmaga näha ainult kaks värvi – must ja valge ning kõikvõimalikud hallid, mis selle vahele jäävad. Enamasti on rand valge ja meri tume, aga siin on vastupidi. Valged vahutavad lained tormavad randa suure mühinaga. Sel hetkel sain aru, et see ongi suur Atlandi ookean, mitte lihtsalt meie oma väike Läänemeri. Külmast tuulest hoolimata oleksin võinud vist tundideks sinna seisma jääda. Kuigi lained tekitasid suuri helisid, tundus siiski kõik nii vaikne – mitte ühtki tehisheli, ainult loodus ise.
Peaaegu sama suur ilu oli tagasi tulles Glacier Lagoon. Islandi suurim liustik koos oma jäämägede ja külma veega. Bussiuksest välja astudes oli tunne, et tuul viib sind kohe minema. 26 m/s on Eesti mõistes väga tugev torm juba. Tekib tunne, et kõndida pole vajagi, sest tuul viib sind ise edasi. Helesinised jäätükid paistavad välja selgest veest ning on tunda, kuidas neist õhkub karget jäisust. Isegi bussiga sõites oli tunda, kui jõudsime liustikule lähemale. Külm õhk tungis igale poole.
Ning pimeduse saabudes jõudsid kohale ka virmalised. Olime sõitmas tagasi Reykjavikki ning oli ideaalselt külm ja selge öö. Peatasime hetkeks bussi, kuid kaua me nende ilu nautida ei saanud, sest enne kümmet oli vaja jõuda järgmisesse linna, et Magnus kohvi ja hamburgeri endale saaks osta. See-eest nägime tõsiselt vägevaid ka bussiaknast. Pikad rohelised valgusvihud virvendasid küll horisontaalselt, küll veritkaalselt kogu taeva ulatuses. Need ei olnud küll nii eredad kui tavaliselt fotodelt võib näha, aga suursugused sellest hoolimata. Suursugune ja maagiline valgus tungis taevasse täiesti ootamatutest kohtadest.
**********
Kui üks osa reisist moodustasid imelised loodusvaated ja seiklused bussiga, siis sama olulised olid ka inimesed. Kokku oli meid seal 26 – eestlased, poolakad, slovakid, tšehhid, prantslased, sakslased, rumeenlased ja loomulikult ka itaallased ja hispaanlased. Laagri nii-öelda peakorraldajateks olid Julia, kes on vabatahtlike koordinaator ja Saksamaalt ning Antonio – ülimalt elav, seltskondlik, aga samal ajal ka asjalik hispaanlane, kes juba mitmeid aastaid töötab muuhulgas ka selle organisatsiooni jaoks, olles samamoodi koordinaator ja korraldaja. Kuna hispaanlasi, itaallasi ja prantslasi oli päris palju, kõlas tihti rohkem hispaania ja prantsuse kui inglise keel ning tõestust sai asjaolu, et viis lõunamaalast võivad korraldada kärarikkama peo kui 50 eestlast :D
Siiski ei toimunud iga päev ainult pidu ja pillerkaar. Vähemalt ühel päeval tegime ka tõsist tööd. Grupp jagati pooleks ning üks osa jäi koolimaja vanast prahist koristama ja seinu värvima ning teine osa sõitis naaberlinna metsa koristama. Pidime bussipeatuses olema juba 8:20, nii et üle pika aja tuli vara ärgata. Esialgu ei tahtnud bussijuht 14 värvilistes koristusriietes inimest küll peale võtta, kuid õnneks jagus kõigile kohti ning jõudsime kohale. Minnes teadsime, et lähme rannikut prahist koristama, sellest ka veekindlad riided, sealhulgas kummikud. Ilm oli külm ja tuisune ning mõtlesin, et Eestis ei läheks sellise ilmaga mitte keegi ühtki välitööd tegema, eriti veel mere äärde.
Kohale jõudes selgus aga, et tegemist on hoopis metsakoristusega. Kuna Islandil looduslikku metsa pole, kui siis ainult natuke võsa mõnes kohas, tuleb neil puidu saamiseks istuda ise mets. Üldjuhul on selleks kuusikud. Ehk tegemist oli mõnisada meetrit laia ja pika maa-alaga. Alguses vastati meie pärimise peale, miks on vaja metsast tassida välja mahavõetud puit ja saagida ära alumised kuivanud oksad sellega, et vanemad inimesed ja lapsed tulevad siia jalutama ja võivad end vigastada. Mitte kuidagi ei suutnud ma sellesse suhtuda teistmoodi kui kerge irooniaga ja ka teised olid sama nägu. Mets ongi ju täis puid ja oksi ning tõesti…on teil vaja siis just sinna minna kui see nii ohtlik on? Hiljem aga seletas sealne koordinaator meile asja õnneks veidi põhjalikumalt. Sellise metsa istutamine ja selle eest hoolitsemine on justkui investeering tulevikku. Kuna mets seal ise ei kasva, tuleb istutatud metsa eest võimalikult hästi hoolt kanda, et tulevikus sellest võimalikult head puitu saada. Nüüd tundus meie tegevus juba põhjendatud ning oli kohe kuidagi parem tunne seda kõike teha. Mulle väga meeldis selle naise seletus, kuidas puu ülemine osa on see, mis võtab energiat vastu ja aitab puul kasvada, keskmine osa on neutraalne – ta ei võta eriti aga ei anna ka ja alumine osa okstest on see, mis põhiliselt ainult tarbib. Seega võib need oksad samahästi ka maha saagida.
Nii saime terve päeva teha korralikku metsatööd. Tundus natuke naljakas teha seda Islandil, samahästi võiksin ju Eestis metsa minna koristama. Igaljuhul oli tunne nagu ühel talvisel pühapäeval Eestis, mis sest et oli esmaspäeva pärastlõuna Islandil.
Kokkuvõttes oli tegu ülimalt mõnusa nädalaga, kus sai nautida head süüa erinevatest kultuuridest, lõõgastada end 40 kraadise veega välibasseinis või mõnusas saunas (mis mulle isegi välibasseinidest rohkem meeldis), tutvuda uute inimestega, teha kasulikku tööd ja hoolimata suurest väsimusest tagasi Reykjavikki jõudes samal ajal siiski ka puhata. Ning mitte keegi ei sattunud paanikasse, ei hakanud närvitsema, karjuma, vinguma või mida iganes veel tegema hoolimata sellest, et asjad venisid, inimesi oli palju ja päevad vahel üpris väsitavad. Need inimesed siin oskavad lõõgastuda ja lihtsalt olla.
Ja ühe asja tahan veel kindlasti ära märkida. Rääkisin ühe Slovakkiast pärit tüdruku – Katarinaga – kes eelmisel aastal kuus kuud Eestis oli. Ta küsis, kust ma täpselt pärit olen. Ütlesin alguses, et elan Tartus, sest seda kohta Eestis käinud inimesed üldjuhul teavad, aga et päriselt olen pärit ühest väiksest linnast 50km Tartust, nimelt Põlvast. Ja tema järgmine lause oli, et oo ma tean seda kohta, ma olin seal eelmine aasta! Mul jäi suu lahti kohe, et mismõttes? Isegi kõik eestlased pole seal käinud :D Selgus, et ta oli seal Uue Ajastu Festivalil. Nii et kes teab, täiesti võimalik, et nägin teda juba siis seal muusikat nautimas.
Fotosid saate ka siit lisaks vaadata: https://plus.google.com/photos/106013688026812332900/albums/5857493602558975377?banner=pwa
Ehk siis kõik viimaste nädalate jooksul tulnud uued vabatahtlikud ehk camp leaderid ning mõned ka juba natuke pikemalt siin olnud inimesed olid Eskifjörduris, kus toimus nn arrival training ehk sisseelamislaager, kus kõik said üksteisega tuttavaks, natuke räägiti organisatsioonist jms. Aga kuna treeningud võtsid üpris väikse aja päevast, saime enamasti teha mis tahtsime ehk siis minna loodusesse, lugeda, teha süüa, mängida lauamänge, niisama inimestega suhelda jne.
Mina koos kümne teise inimesega läksin Eskifjördurisse neljapäeval ja jäime kuueks päevaks ehk kuni teisipäevani. Pidime minekuks olema valmis 9:30 aga nagu üsna varsti aru sain, siis siin asjad nii ei käi. Kõik venis ja tegelikult läksime hoopis 11 paiku. Pidime kaasa võtma asju, mida oli vaja Eskifjörduris ja Raufarhöfn'is olevate organisatsiooni majade remontimiseks. Nii et lahkusime väikse 20-kohalise bussi ja järelhaagisega, mis oli täis madratseid magamiseks, kraanikausse, värvi, tööriistu jms. 688 km pikkune reis läänest itta võis alata. Esialgsete hinnangute kohaselt pidime Eskifjördurisse jõudma umbes 9-10 ajal õhtul. Mhmh, natuke palju tahetud. Umbes 50 km kaugusel Reykjavikist tegime esimese peatuse, et osta nädala jagu süüa 26 inimesele. Ma pole mitte kunagi poest korraga nii palju midagi ostnud! Pärast shoppingut oli meil 4 suure! ostukäru täis süüa! Kassapidaja lõi ma arvan, et kuskil 20-25 minutit seda kõike läbi ja summa muudkui kasvas - Islandi kroonides oli see umbes 90 000 ehk siis 600 eurot. Täiesti ulmeline. Seega pidime lisaks muudele asjadele ka toidu kuhugi ära mahutama.
Nüüd võiks siis pikk maraton alata. Aga ei, pidime minema veel autoparandusse, sest meie bussil oli midagi viga ehk mootor ei tahtnud hästi käima minna. Alguses oli tore, aga kui olime seal vähemalt tund aega oodanud, hakkas vaikselt ära tüütama - võiks juba minema hakata. Lõpuks, pärast pikki pingutusi sai buss enam-vähem korda ning kella kolme paiku saime oma reisi jätkata. Kui te arvate, et nüüd oli ülejäänud reisi jooksul kõik korras, siis eksite suurelt! Terve reisi ajal pidi meie bussijuht Magnus (hästi tore ja seltskondlik pensioniikka kalduv islandlane) korduvalt mehaanikuid külastama ning viimasel õhtul enne meie lahkumist ei julgenud ta bussi mootorit enam seisma jätta, sest oli oht, et hommikul see ei käivitu. Nii töötas buss terve öö. Lihtsalt istu sisse ja mine. Kui alguses pidid osad inimesed minema Eskifjördurist edasi Raufarhöfn'i majja renoveerimistöid tegema, siis lõpuks nad sinna ei jõudnudki – kas buss ei käivitunud või oli ilm liiga halb.
Ning tagasi tulles bussi komöödia jätkus. Olime sõitnud umbes paarkümmend kilomeetrit mööda mägiseid teid, kui ühest mäest üles minnes järsku buss seisma jäi – rattad ei vedanud jäisel teel enam bussi edasi. Pidime mööduvalt autolt abi paluma ning autos olnud tüdruk kutsus kohale oma isa, kes traktoriga meid mäest üles aitas. Nii…tagasi jõuame ilmselt ka päris hilja, oli minu esimene mõte. Ning sama asi juhtus veelkord, aga selkorral saime õnneks oma jõududega hakkama. Buss küll karjus ja undas kõikvõimalikku moodi, aga mäest üles me jõudsime :). Mida kilomeeter ja peatus edasi seda jaburamaks läks aga bussiukse käitumine. Teate küll, see automaatne süsteem, et bussijuht vajutab uksenuppu ja uks avaneb küljepeale. Aga nupuvajutus võis tähendada seda, et äkki uks avaneb või sulgub, äkki mitte. Võib-olla avaneb see ainult korraks. Võib-olla pendeldab see mitu korda edasi-tagasi enne kui paigale jääb. Poole tee peal läks asi nii hulluks, et ukse peaaegu, et omavoliline sulgumine lõhuks ära mingi metallist osa ja see hakkas sõites asfaldiga kokku puutudes kolisema. Nüüd tuli Magnusel osta jupp köit ja see kuidagimoodi kinni siduda, sest kellaaeg oli juba hiline ning ühtki töökoda avatud polnud. Seega ülejäänud reisi ajal pidime väljuma juhipoolsest uksest. Kõik said proovida, mis tunne on olla bussijuht.
Ühesõnaga minnes jõudsime Eskifjördurisse alles poole kahe paiku öösel. Hilisest algusest hoolimata saime külastada ka mõningaid suurepäraseid-imelisi-maagilisi kohti. Ma arvan, et nende kirjeldamiseks polegi tegelikult sõnu. Lihtsalt vaadake fotosid ja mõelge, et fotodel on ehk 1/10 healjuhul sellest, mis tegelikult kohapeal oli, võib-olla isegi 1/100. Kõige suurema mulje jättis mulle igal juhul Black Beach. Lonely Planeti järgi kulub see 10 kõige ilusama ranna hulka maailmas. Ma ütleks praegu, et see on number üks! Vaadates mere poole on pilvise ja tormise ilmaga näha ainult kaks värvi – must ja valge ning kõikvõimalikud hallid, mis selle vahele jäävad. Enamasti on rand valge ja meri tume, aga siin on vastupidi. Valged vahutavad lained tormavad randa suure mühinaga. Sel hetkel sain aru, et see ongi suur Atlandi ookean, mitte lihtsalt meie oma väike Läänemeri. Külmast tuulest hoolimata oleksin võinud vist tundideks sinna seisma jääda. Kuigi lained tekitasid suuri helisid, tundus siiski kõik nii vaikne – mitte ühtki tehisheli, ainult loodus ise.
Peaaegu sama suur ilu oli tagasi tulles Glacier Lagoon. Islandi suurim liustik koos oma jäämägede ja külma veega. Bussiuksest välja astudes oli tunne, et tuul viib sind kohe minema. 26 m/s on Eesti mõistes väga tugev torm juba. Tekib tunne, et kõndida pole vajagi, sest tuul viib sind ise edasi. Helesinised jäätükid paistavad välja selgest veest ning on tunda, kuidas neist õhkub karget jäisust. Isegi bussiga sõites oli tunda, kui jõudsime liustikule lähemale. Külm õhk tungis igale poole.
Ning pimeduse saabudes jõudsid kohale ka virmalised. Olime sõitmas tagasi Reykjavikki ning oli ideaalselt külm ja selge öö. Peatasime hetkeks bussi, kuid kaua me nende ilu nautida ei saanud, sest enne kümmet oli vaja jõuda järgmisesse linna, et Magnus kohvi ja hamburgeri endale saaks osta. See-eest nägime tõsiselt vägevaid ka bussiaknast. Pikad rohelised valgusvihud virvendasid küll horisontaalselt, küll veritkaalselt kogu taeva ulatuses. Need ei olnud küll nii eredad kui tavaliselt fotodelt võib näha, aga suursugused sellest hoolimata. Suursugune ja maagiline valgus tungis taevasse täiesti ootamatutest kohtadest.
**********
Kui üks osa reisist moodustasid imelised loodusvaated ja seiklused bussiga, siis sama olulised olid ka inimesed. Kokku oli meid seal 26 – eestlased, poolakad, slovakid, tšehhid, prantslased, sakslased, rumeenlased ja loomulikult ka itaallased ja hispaanlased. Laagri nii-öelda peakorraldajateks olid Julia, kes on vabatahtlike koordinaator ja Saksamaalt ning Antonio – ülimalt elav, seltskondlik, aga samal ajal ka asjalik hispaanlane, kes juba mitmeid aastaid töötab muuhulgas ka selle organisatsiooni jaoks, olles samamoodi koordinaator ja korraldaja. Kuna hispaanlasi, itaallasi ja prantslasi oli päris palju, kõlas tihti rohkem hispaania ja prantsuse kui inglise keel ning tõestust sai asjaolu, et viis lõunamaalast võivad korraldada kärarikkama peo kui 50 eestlast :D
Siiski ei toimunud iga päev ainult pidu ja pillerkaar. Vähemalt ühel päeval tegime ka tõsist tööd. Grupp jagati pooleks ning üks osa jäi koolimaja vanast prahist koristama ja seinu värvima ning teine osa sõitis naaberlinna metsa koristama. Pidime bussipeatuses olema juba 8:20, nii et üle pika aja tuli vara ärgata. Esialgu ei tahtnud bussijuht 14 värvilistes koristusriietes inimest küll peale võtta, kuid õnneks jagus kõigile kohti ning jõudsime kohale. Minnes teadsime, et lähme rannikut prahist koristama, sellest ka veekindlad riided, sealhulgas kummikud. Ilm oli külm ja tuisune ning mõtlesin, et Eestis ei läheks sellise ilmaga mitte keegi ühtki välitööd tegema, eriti veel mere äärde.
Kohale jõudes selgus aga, et tegemist on hoopis metsakoristusega. Kuna Islandil looduslikku metsa pole, kui siis ainult natuke võsa mõnes kohas, tuleb neil puidu saamiseks istuda ise mets. Üldjuhul on selleks kuusikud. Ehk tegemist oli mõnisada meetrit laia ja pika maa-alaga. Alguses vastati meie pärimise peale, miks on vaja metsast tassida välja mahavõetud puit ja saagida ära alumised kuivanud oksad sellega, et vanemad inimesed ja lapsed tulevad siia jalutama ja võivad end vigastada. Mitte kuidagi ei suutnud ma sellesse suhtuda teistmoodi kui kerge irooniaga ja ka teised olid sama nägu. Mets ongi ju täis puid ja oksi ning tõesti…on teil vaja siis just sinna minna kui see nii ohtlik on? Hiljem aga seletas sealne koordinaator meile asja õnneks veidi põhjalikumalt. Sellise metsa istutamine ja selle eest hoolitsemine on justkui investeering tulevikku. Kuna mets seal ise ei kasva, tuleb istutatud metsa eest võimalikult hästi hoolt kanda, et tulevikus sellest võimalikult head puitu saada. Nüüd tundus meie tegevus juba põhjendatud ning oli kohe kuidagi parem tunne seda kõike teha. Mulle väga meeldis selle naise seletus, kuidas puu ülemine osa on see, mis võtab energiat vastu ja aitab puul kasvada, keskmine osa on neutraalne – ta ei võta eriti aga ei anna ka ja alumine osa okstest on see, mis põhiliselt ainult tarbib. Seega võib need oksad samahästi ka maha saagida.
Nii saime terve päeva teha korralikku metsatööd. Tundus natuke naljakas teha seda Islandil, samahästi võiksin ju Eestis metsa minna koristama. Igaljuhul oli tunne nagu ühel talvisel pühapäeval Eestis, mis sest et oli esmaspäeva pärastlõuna Islandil.
Kokkuvõttes oli tegu ülimalt mõnusa nädalaga, kus sai nautida head süüa erinevatest kultuuridest, lõõgastada end 40 kraadise veega välibasseinis või mõnusas saunas (mis mulle isegi välibasseinidest rohkem meeldis), tutvuda uute inimestega, teha kasulikku tööd ja hoolimata suurest väsimusest tagasi Reykjavikki jõudes samal ajal siiski ka puhata. Ning mitte keegi ei sattunud paanikasse, ei hakanud närvitsema, karjuma, vinguma või mida iganes veel tegema hoolimata sellest, et asjad venisid, inimesi oli palju ja päevad vahel üpris väsitavad. Need inimesed siin oskavad lõõgastuda ja lihtsalt olla.
Ja ühe asja tahan veel kindlasti ära märkida. Rääkisin ühe Slovakkiast pärit tüdruku – Katarinaga – kes eelmisel aastal kuus kuud Eestis oli. Ta küsis, kust ma täpselt pärit olen. Ütlesin alguses, et elan Tartus, sest seda kohta Eestis käinud inimesed üldjuhul teavad, aga et päriselt olen pärit ühest väiksest linnast 50km Tartust, nimelt Põlvast. Ja tema järgmine lause oli, et oo ma tean seda kohta, ma olin seal eelmine aasta! Mul jäi suu lahti kohe, et mismõttes? Isegi kõik eestlased pole seal käinud :D Selgus, et ta oli seal Uue Ajastu Festivalil. Nii et kes teab, täiesti võimalik, et nägin teda juba siis seal muusikat nautimas.
Fotosid saate ka siit lisaks vaadata: https://plus.google.com/photos/106013688026812332900/albums/5857493602558975377?banner=pwa
RSS Feed