Stykkishólmur
Esimene vaba nädalavahetus Islandil. Mõtlesin juba neljapäeval, et midagi võiks teha, aga ei olnud ühtki kindlat plaani. Reedel sain tead, et kuna organisatsioon korraldab work camp’idesse tulevatele inimestele ekskursioone, on teinekord ka organisatsiooni vabatahtlikel vabade kohtade olemasolul võimalik kaasa minna. Nii selgus, et mina ja Nikola saame soovi korral laupäeval Snæfellsnes’i minna. Tegemist on Reykjavikist umbes 170 km põhja pool asuva poolsaarega, kus asub ka looduskaitseala ning loomulikult mitmeid looduse imesid. Tundus põnev kohe jälle mingile reisile minna. Aga siin ei tasu kunagi milleski liiga kindel olla. Laupäeva hommikul kui asjad juba peaaegu pakitud ja minekuks valmis olime, selgus, et on mingi probleem bussirendiga ning lisainimesed siiski tulla ei saa. Lisaks ei saanud minna ka kaks grupijuhti – Lisa ja Ellen. Hetkeks oli küll väike pettumus, aga kuna võimalus kadus sama ootamatult kui tuli ja tõenäoliselt läheb sinna veel ka teisi reise, siis polnud sellest eriti midagi. Istusime Lisa, Kadri, Elleni ja Mariega elutoas ja mõtlesime, et mis me nüüd siis teeme selle päevaga. Üks mõte oli minna loomaaeda, aga kuna Reykjaviki loomaaed pidi pigem nagu taluaed olema, siis ei tundunud praegu see mõte eriti vaimustav. Natuke vist ikka oli meis väike pettumus ekskursiooni ärajäämise tõttu.
Niisiis otsustasime Lisaga, et kui bussiga ei saanud, siis lähme ise, häälega. Islandil on väga tavaline, et inimesed, enamasti küll turistid, kellel pole autot, reisivad häälega – bussiliiklus ei ole siin just kõige tihedam ja rongiliiklus puudub üldse. Marie, kes on juba pikemalt Islandil olnud, näitas kaardilt ära, millises suunas ja milliseid teid mööda tuleb minna. Tegime söögi kaasa, kirjutasime valmis sildi Borganes, mis oli meie esimene sihtkoht ning hakkasime kõndima. Alustasime oma reisi umbes 11 paiku. Ilm oli ilus – päike paistis ja ka tuult ei olnud väga palju. Suurepärane ilm matkamiseks. Juba alguses vedas ning me ei pidanud veel eriti kaugele kõndimagi, kui esimene auto peatus. Islandlased on selles osas ülimalt sõbralikud ning võtavad hea meelega hääletajaid peale. Autojuhiks oli üks vanem mees, kes elab Reykjavikis seal kandis, kus kõndisime. Ta rääkis, et igal aastal on selle tee ääres palju hääletajaid, mitmed neist ka meie organisatsioonist ja alati võtab ta nad peale ning viib linna piirini, kust on lihtsam edasi minna. Nii ka meid, kuigi see oli vähemalt 10km sellest kohast, kus ta näitas, et peaks ära pöörama. Tee peal rääkis ta palju huvitavat ümbritsevate majade ja looduse kohta. Näiteks saime teada, et lumi on määrdunud idast puhuva tuule tõttu, mis toob vulkaanituhka linna, nii et igal pool on tolmukiht – nii lumel kui ka autos. Saime teada, millise jõe ääres suviti lõhe püüdmas käiakse; milline on spetsiaalne küla puuetega inimeste jaoks; nägime maju, mille ehitus jäi pooleli 2008. aastal majanduslanguse tõttu, ning mis nüüd tühjana seisavad.
Nii jõudsime üsna ruttu linnast välja. Ka järgmist autot ei pidanud kaua ootama. Üks mees ja naine, kes sõitsid nädalavahetuseks oma suvemajja Borgarnes’e lähedal, olid meelsasti nõus meid peale võtma hoolimata sellest, et tagumine iste oli alguses igasugu asju täis. Muuhulgas oli seal ka lastetool. Arvan, et Eestis ei viitsiks hakata inimesed oma asju hääletajate pärast ümber organiseerima, pigem lihtsalt sõidaksid edasi. Selgus, et selle mehe nimi on Einar :D, tundub, et see on päris levinud nimi siin Islandil, sest ka üks teine islandlane, keda kohtasime juba Eskifjörduris, oli sama nimega.
Sõitsime läbi tunneli. Mõtlesin alguses, et küll on imeliku koha peale ehitatud tunnel – mäge nagu polegi peaaegu. Alles tunnelist väljudes sain aru, et sõitsime läbi hoopis veealusest tunnelist – 6 km vee all. See on ka üks väheseid või isegi ainukesi tunneleid, mille eest pead maksma 1000 islandi krooni. Muidugi kui oled kohalik, saad soodsamalt. Selgus, et enne 1998. aastat kui tunnel valmis sai, tuli samasse kohta jõudmiseks sõita ümber lahe, mis võttis aega vähemalt tunni. Sama laht (Hvalfjörður) olevat vanasti olnud ka koht, kuhu kalamehed vedasid vaalu, et neid siin siis suurte nugadega nii-öelda maha tappa. Ka meie autojuhi, Einari, isa oli seda väiksena teinud. Arvan, et selles autos olevad mees ja naine olidki kõige toredamad meie reisikaaslastest, nendega oli kõige rohkem millestki rääkida, võib-olla ka sellepärast, et nad olid meist ainult natuke vanemad.
Borgarnes’est Stykkishólmur’isse jõudsime kahe autoga. Mõlemad olid vanapaarid, kellest esimene viis meid poole peale, Eldborgi kraatrini. Eldborg laiutab keset tühja maad ning tema ümber pole peaaegu midagi. Siiski ei hakanud me täiesti kraatrini kõndima, sest suurest teest oli see mitmeid kilomeetreid eemal. Arvan, et kõndisime hoopis päris mitu kilomeetrit teed mööda edasi enne kui järgmise auto peale saime. Järjekordselt inimesed, kes sõidavad nädalavahetuseks maale. Üldjoontes sõitsidki kõik kas kuhugi suvemajja või perele külla. Sellelt vanapaarilt saime palju informatsiooni, mida Islandil kindlasti külastada võiksime ja kus on head matkarajad. Lasime endale kaardi peale ära märkida need kohad, sest häälduse järgi küll kõik meelde ei jäänud.
Kuigi vanapaari suvemaja või õigemini naise venna maja jäi natuke Stykkishólmur’ist välja, viisid nad meid lahkesti linna ära ja tegid veel autoga väikse ringigi tutvustades kohalike hooneid. Korraks tekkis juba tunne, et kui nad autoga kõik ära näitavad, mida me siis pärast veel jalgsi seal kõnnime. Õnneks tegevust siiski jätkus. Stykkishólmur on natuke rohkem kui 1000 elanikuga linn, kust on võimalik sõita praamiga veel põhja poole ning näha suurepäraseid väikseid saarekesi, tõenäoliselt midagi sarnast nagu Ahvenamaa. Muideks, täiesti uskumatu, aga olen mõnel korral inimestele maininud Ahvenamaad ja mitte keegi pole sellest kunagi isegi mitte kuulnud. See ei ole ju nii tundmatu koht.
Igastahes alustasime oma linnatuuri sadamast. Sadama juures oli kõrgem kivirahn või küngas, mille otsas majakas ning väike puhkekoht istumiseks. Kuna kell oli juba kolm, otsustasime, et on parim aeg lõunaks. Vaade oli suurepärane – otse sellele samale väiksele linnakesele ning taamal paistvatele lumistele mägedele. Täiesti kevade tunne oli juba ja tekkis tunne, et meie reis on veel parem kui korraldatud ekskursioon oleks olnud. Kaua me kahjuks istuda ei saanud, sest samas kohas plaanis lõunatada ka mingisugune naisteklubi – väga hästi me aru ei saanud, millega nad tegelevad, rääkisid midagi munade keetmisest :D Seega läksime alla linna. Astusime läbi väiksest kohalikust poest, mis müüs igasuguseid mänguasju, käsitöötarbeid, raamatuid ja ka suveniire. Arvan, et selle poe eripära oli märkmepaberid – neid oli seal igasuguse kuju, suuruse ja piltidega. Mõned olid isegi nii väiksed, et sinna oleks raske midagi kirjutada, enam-vähem sama suured kui 2-eurone münt. Raske oli lahkuda midagi ostmata, aga ikka on see tunne, et ma ei hakka esimesest kohast kohe mingit suvalist asja ostma :D
Jalutasime edasi ja astusime sisse ühte keraamika töökotta. Seal olev naine valmistab Islandi hallist savist keraamikat ja kuigi töötubasid ta eriti ei korralda, on teinekord inimestel siiski võimalus ka ise seal midagi teha. Nägime ka tema valmistöid, mis olid seal müügis. Tõesti ilusad, aga nagu ikka on käsitöö väga kallis.
Ja ega seal linnas väga palju midagi polnudki muud – muuseumid on talveperioodil kinni ja linna lähedal asuv Helgafell ehk Püha mägi jäi natuke kaugele. Tegemist on mäega, mille otsas on võimalik soovida kolm soovi, mis täituvad kui mäest laskudes ei vaadata tagasi ega lausuta sõnagi, lisaks peavad olema soovid heatahtlikud. Kindlasti tahaks sinna järgmine kord minna. Tegime veel väikse tiiru väga modernse väljanägemisega kiriku juurde ning lõpetuseks astusime korraks läbi Bonus’est. Bonus on Islandil nagu meil Säästumarket umbes, roosa seaga. Ja siin on enamikes poodides veel süsteem, et kaardiga ostu ei pea kinnitama mitte pin-koodi, vaid allkirjaga. Kuidagi harjumatu tundub, kuigi meil oli sama süsteem üsna hiljuti veel olemas. Lisaks sai poest tasuta kohvi, lihtsalt oli ühe laua peale termos pandud ning kõrval silt, et kõigile tasuta. Ka suhkrut said sisse kui tahtsid. Selline tasuta laud võiks rohkemates kohtades olla :)
Kuna kell oli juba viis, oli viimane aeg hakata tagasi liikuma. Kirjutasime kodust kaasa võetud helveste karbi siseküljele Reykjavik ning hakkasime kõndima ise samal ajal naljatades, et kes see küll laupäeva pärastlõunal Reykjavikki läheb :D Olime umbes paar kilomeetrit kõndinud, kui esimene auto peatus. Peatujaks oli üks umbes 80 aastane vanataat, kes oli esimene, kes üleüldse ei rääkinud inglise keelt. Ometi saime üksteisest nii palju aru, et ta sai meid viia järgmise ristteeni, mis oli umbes kümne kilomeetri kaugusel. See mees tundus nagu ehtne Lääne-Euroopa pensionär – ülimalt viisakas ja abivalmis; auto oli ülipuhas, tagaistmel oli binokkel ja kargud. Äkki käis ta linde või vaalu vaatlemas?
Niisiis jõudsime kenasti järgmise ristmikuni, kus proovisime edasi oma Reykjaviki sildiga. Kuna paistis et see ei tööta väga hästi, võtsime taas kasutusele Borgarnes’i, mis on poolel teel Reykjavikki. Ja õnnestus, saime auto peale, mis sõitis Borgarnes’ist isegi edasi, nii et pärast jäi Reykjavikki ainult 50km. Selle autoga tõesti vedas, saime nii palju edasi. Koht, kus maha tulime, oli otse mere ääres ja pilvede vahelt paistev päike oli väga erilise kumaga. Seda vaadet oleks tahtnud kohe kauem nautida. Kuna aga eesmärk oli ikka koju jõuda, liikusime edasi ja saime põhimõtteliselt kohe järgmise auto peale. Üks noor naine koos oma lapsega sõitis Reykjavikki. Esmalt sõitis ta meist mitusada meetrit mööda ja jõudsime juba Lisaga kommenteerida, et naised ei taha hääletajaid peale võtta, kui auto järsku peatus ja tagurpidi tagasi sõitis.
Reykjavikis pandi meid maha linna ääres, nii et saime parasjagu kõndida. Lisa küll tahtis vahepeal juba bussi võtta, aga mina keeldusin – kui oleme terve reisi ilma hakkama saanud, ei hakka me juba peaaegu kodus olles enam linnaliini kasutama. Tegime peatuse bensiinijaamas, kus sõime oma viimased söögid ning ostsime ka veidi juurde. Õnneks oli meil ka linnakaart, nii et saime ilusti vaadata, mis sunnas kõndida. Kaardi järgi arvasin, et no see on umbes pool tundi kõndimist :D Tegelikult oli veidi kauem. Koos kahe toidupeatusega jalutasime linnaäärest kesklinna pea kaks ja pool tundi. Viimane peatus oli meil tegelikult isegi peaaegu, et juba oma tänaval. Lisa nägi üht toidukohta, mille kohta teadis, et seal on suurepärane jäätis. Pidime seda proovima! Ja tõesti – võimalus on valida erinevas suuruses jäätiste, jäätisekokteilide, lisandite, kastmete jm vahel. Täiuslik lõpp suurepärasele tripile – valge jäätise kuhi sooja šokolaadikastme ja pähklipuruga. või siis jäätisevaht kiivi, Toblerone ja karamellikastmega.
Ja kõige suurem üllatus ootas meid kodus, kui kell 10 tagasi jõudes selgus, et ekskursioonil olijad polnudki veel tagasi! :D Nende bussirehv oli katki läinud ja hiljem oli mingi probleem piduritega. Autodega on siin tõesti pidevalt mingid probleemid. Seega lõppkokkuvõttes usun, et minu ja Lisa reis oli isegi parem kui ekskursioon. Me ei näinud küll kõike seda, mida teised, aga meil oli oma kogemus.
Niisiis otsustasime Lisaga, et kui bussiga ei saanud, siis lähme ise, häälega. Islandil on väga tavaline, et inimesed, enamasti küll turistid, kellel pole autot, reisivad häälega – bussiliiklus ei ole siin just kõige tihedam ja rongiliiklus puudub üldse. Marie, kes on juba pikemalt Islandil olnud, näitas kaardilt ära, millises suunas ja milliseid teid mööda tuleb minna. Tegime söögi kaasa, kirjutasime valmis sildi Borganes, mis oli meie esimene sihtkoht ning hakkasime kõndima. Alustasime oma reisi umbes 11 paiku. Ilm oli ilus – päike paistis ja ka tuult ei olnud väga palju. Suurepärane ilm matkamiseks. Juba alguses vedas ning me ei pidanud veel eriti kaugele kõndimagi, kui esimene auto peatus. Islandlased on selles osas ülimalt sõbralikud ning võtavad hea meelega hääletajaid peale. Autojuhiks oli üks vanem mees, kes elab Reykjavikis seal kandis, kus kõndisime. Ta rääkis, et igal aastal on selle tee ääres palju hääletajaid, mitmed neist ka meie organisatsioonist ja alati võtab ta nad peale ning viib linna piirini, kust on lihtsam edasi minna. Nii ka meid, kuigi see oli vähemalt 10km sellest kohast, kus ta näitas, et peaks ära pöörama. Tee peal rääkis ta palju huvitavat ümbritsevate majade ja looduse kohta. Näiteks saime teada, et lumi on määrdunud idast puhuva tuule tõttu, mis toob vulkaanituhka linna, nii et igal pool on tolmukiht – nii lumel kui ka autos. Saime teada, millise jõe ääres suviti lõhe püüdmas käiakse; milline on spetsiaalne küla puuetega inimeste jaoks; nägime maju, mille ehitus jäi pooleli 2008. aastal majanduslanguse tõttu, ning mis nüüd tühjana seisavad.
Nii jõudsime üsna ruttu linnast välja. Ka järgmist autot ei pidanud kaua ootama. Üks mees ja naine, kes sõitsid nädalavahetuseks oma suvemajja Borgarnes’e lähedal, olid meelsasti nõus meid peale võtma hoolimata sellest, et tagumine iste oli alguses igasugu asju täis. Muuhulgas oli seal ka lastetool. Arvan, et Eestis ei viitsiks hakata inimesed oma asju hääletajate pärast ümber organiseerima, pigem lihtsalt sõidaksid edasi. Selgus, et selle mehe nimi on Einar :D, tundub, et see on päris levinud nimi siin Islandil, sest ka üks teine islandlane, keda kohtasime juba Eskifjörduris, oli sama nimega.
Sõitsime läbi tunneli. Mõtlesin alguses, et küll on imeliku koha peale ehitatud tunnel – mäge nagu polegi peaaegu. Alles tunnelist väljudes sain aru, et sõitsime läbi hoopis veealusest tunnelist – 6 km vee all. See on ka üks väheseid või isegi ainukesi tunneleid, mille eest pead maksma 1000 islandi krooni. Muidugi kui oled kohalik, saad soodsamalt. Selgus, et enne 1998. aastat kui tunnel valmis sai, tuli samasse kohta jõudmiseks sõita ümber lahe, mis võttis aega vähemalt tunni. Sama laht (Hvalfjörður) olevat vanasti olnud ka koht, kuhu kalamehed vedasid vaalu, et neid siin siis suurte nugadega nii-öelda maha tappa. Ka meie autojuhi, Einari, isa oli seda väiksena teinud. Arvan, et selles autos olevad mees ja naine olidki kõige toredamad meie reisikaaslastest, nendega oli kõige rohkem millestki rääkida, võib-olla ka sellepärast, et nad olid meist ainult natuke vanemad.
Borgarnes’est Stykkishólmur’isse jõudsime kahe autoga. Mõlemad olid vanapaarid, kellest esimene viis meid poole peale, Eldborgi kraatrini. Eldborg laiutab keset tühja maad ning tema ümber pole peaaegu midagi. Siiski ei hakanud me täiesti kraatrini kõndima, sest suurest teest oli see mitmeid kilomeetreid eemal. Arvan, et kõndisime hoopis päris mitu kilomeetrit teed mööda edasi enne kui järgmise auto peale saime. Järjekordselt inimesed, kes sõidavad nädalavahetuseks maale. Üldjoontes sõitsidki kõik kas kuhugi suvemajja või perele külla. Sellelt vanapaarilt saime palju informatsiooni, mida Islandil kindlasti külastada võiksime ja kus on head matkarajad. Lasime endale kaardi peale ära märkida need kohad, sest häälduse järgi küll kõik meelde ei jäänud.
Kuigi vanapaari suvemaja või õigemini naise venna maja jäi natuke Stykkishólmur’ist välja, viisid nad meid lahkesti linna ära ja tegid veel autoga väikse ringigi tutvustades kohalike hooneid. Korraks tekkis juba tunne, et kui nad autoga kõik ära näitavad, mida me siis pärast veel jalgsi seal kõnnime. Õnneks tegevust siiski jätkus. Stykkishólmur on natuke rohkem kui 1000 elanikuga linn, kust on võimalik sõita praamiga veel põhja poole ning näha suurepäraseid väikseid saarekesi, tõenäoliselt midagi sarnast nagu Ahvenamaa. Muideks, täiesti uskumatu, aga olen mõnel korral inimestele maininud Ahvenamaad ja mitte keegi pole sellest kunagi isegi mitte kuulnud. See ei ole ju nii tundmatu koht.
Igastahes alustasime oma linnatuuri sadamast. Sadama juures oli kõrgem kivirahn või küngas, mille otsas majakas ning väike puhkekoht istumiseks. Kuna kell oli juba kolm, otsustasime, et on parim aeg lõunaks. Vaade oli suurepärane – otse sellele samale väiksele linnakesele ning taamal paistvatele lumistele mägedele. Täiesti kevade tunne oli juba ja tekkis tunne, et meie reis on veel parem kui korraldatud ekskursioon oleks olnud. Kaua me kahjuks istuda ei saanud, sest samas kohas plaanis lõunatada ka mingisugune naisteklubi – väga hästi me aru ei saanud, millega nad tegelevad, rääkisid midagi munade keetmisest :D Seega läksime alla linna. Astusime läbi väiksest kohalikust poest, mis müüs igasuguseid mänguasju, käsitöötarbeid, raamatuid ja ka suveniire. Arvan, et selle poe eripära oli märkmepaberid – neid oli seal igasuguse kuju, suuruse ja piltidega. Mõned olid isegi nii väiksed, et sinna oleks raske midagi kirjutada, enam-vähem sama suured kui 2-eurone münt. Raske oli lahkuda midagi ostmata, aga ikka on see tunne, et ma ei hakka esimesest kohast kohe mingit suvalist asja ostma :D
Jalutasime edasi ja astusime sisse ühte keraamika töökotta. Seal olev naine valmistab Islandi hallist savist keraamikat ja kuigi töötubasid ta eriti ei korralda, on teinekord inimestel siiski võimalus ka ise seal midagi teha. Nägime ka tema valmistöid, mis olid seal müügis. Tõesti ilusad, aga nagu ikka on käsitöö väga kallis.
Ja ega seal linnas väga palju midagi polnudki muud – muuseumid on talveperioodil kinni ja linna lähedal asuv Helgafell ehk Püha mägi jäi natuke kaugele. Tegemist on mäega, mille otsas on võimalik soovida kolm soovi, mis täituvad kui mäest laskudes ei vaadata tagasi ega lausuta sõnagi, lisaks peavad olema soovid heatahtlikud. Kindlasti tahaks sinna järgmine kord minna. Tegime veel väikse tiiru väga modernse väljanägemisega kiriku juurde ning lõpetuseks astusime korraks läbi Bonus’est. Bonus on Islandil nagu meil Säästumarket umbes, roosa seaga. Ja siin on enamikes poodides veel süsteem, et kaardiga ostu ei pea kinnitama mitte pin-koodi, vaid allkirjaga. Kuidagi harjumatu tundub, kuigi meil oli sama süsteem üsna hiljuti veel olemas. Lisaks sai poest tasuta kohvi, lihtsalt oli ühe laua peale termos pandud ning kõrval silt, et kõigile tasuta. Ka suhkrut said sisse kui tahtsid. Selline tasuta laud võiks rohkemates kohtades olla :)
Kuna kell oli juba viis, oli viimane aeg hakata tagasi liikuma. Kirjutasime kodust kaasa võetud helveste karbi siseküljele Reykjavik ning hakkasime kõndima ise samal ajal naljatades, et kes see küll laupäeva pärastlõunal Reykjavikki läheb :D Olime umbes paar kilomeetrit kõndinud, kui esimene auto peatus. Peatujaks oli üks umbes 80 aastane vanataat, kes oli esimene, kes üleüldse ei rääkinud inglise keelt. Ometi saime üksteisest nii palju aru, et ta sai meid viia järgmise ristteeni, mis oli umbes kümne kilomeetri kaugusel. See mees tundus nagu ehtne Lääne-Euroopa pensionär – ülimalt viisakas ja abivalmis; auto oli ülipuhas, tagaistmel oli binokkel ja kargud. Äkki käis ta linde või vaalu vaatlemas?
Niisiis jõudsime kenasti järgmise ristmikuni, kus proovisime edasi oma Reykjaviki sildiga. Kuna paistis et see ei tööta väga hästi, võtsime taas kasutusele Borgarnes’i, mis on poolel teel Reykjavikki. Ja õnnestus, saime auto peale, mis sõitis Borgarnes’ist isegi edasi, nii et pärast jäi Reykjavikki ainult 50km. Selle autoga tõesti vedas, saime nii palju edasi. Koht, kus maha tulime, oli otse mere ääres ja pilvede vahelt paistev päike oli väga erilise kumaga. Seda vaadet oleks tahtnud kohe kauem nautida. Kuna aga eesmärk oli ikka koju jõuda, liikusime edasi ja saime põhimõtteliselt kohe järgmise auto peale. Üks noor naine koos oma lapsega sõitis Reykjavikki. Esmalt sõitis ta meist mitusada meetrit mööda ja jõudsime juba Lisaga kommenteerida, et naised ei taha hääletajaid peale võtta, kui auto järsku peatus ja tagurpidi tagasi sõitis.
Reykjavikis pandi meid maha linna ääres, nii et saime parasjagu kõndida. Lisa küll tahtis vahepeal juba bussi võtta, aga mina keeldusin – kui oleme terve reisi ilma hakkama saanud, ei hakka me juba peaaegu kodus olles enam linnaliini kasutama. Tegime peatuse bensiinijaamas, kus sõime oma viimased söögid ning ostsime ka veidi juurde. Õnneks oli meil ka linnakaart, nii et saime ilusti vaadata, mis sunnas kõndida. Kaardi järgi arvasin, et no see on umbes pool tundi kõndimist :D Tegelikult oli veidi kauem. Koos kahe toidupeatusega jalutasime linnaäärest kesklinna pea kaks ja pool tundi. Viimane peatus oli meil tegelikult isegi peaaegu, et juba oma tänaval. Lisa nägi üht toidukohta, mille kohta teadis, et seal on suurepärane jäätis. Pidime seda proovima! Ja tõesti – võimalus on valida erinevas suuruses jäätiste, jäätisekokteilide, lisandite, kastmete jm vahel. Täiuslik lõpp suurepärasele tripile – valge jäätise kuhi sooja šokolaadikastme ja pähklipuruga. või siis jäätisevaht kiivi, Toblerone ja karamellikastmega.
Ja kõige suurem üllatus ootas meid kodus, kui kell 10 tagasi jõudes selgus, et ekskursioonil olijad polnudki veel tagasi! :D Nende bussirehv oli katki läinud ja hiljem oli mingi probleem piduritega. Autodega on siin tõesti pidevalt mingid probleemid. Seega lõppkokkuvõttes usun, et minu ja Lisa reis oli isegi parem kui ekskursioon. Me ei näinud küll kõike seda, mida teised, aga meil oli oma kogemus.
Lisaks ka mõni Lisa tehtud foto :)
RSS Feed