Eile oli mul terve päev aega teha just seda, mida tahan ja just siis kui tahan. Ma ei oleks pidanud kordagi kella vaatama, aga ikka on nii suur harjumus sees, et ma pean kellapealt kusagil olema ja mul on asjade tegemiseks täpselt piiratud aeg. Aga praegu pole ju, praegu on kaks päeva täiesti sellist, kus võiksingi kasvõi terve päeva niisama linnas kõndida või ka magada või teha ükskõik mis ma tahan. Midagi ei pea tegema. Õnneks suutsin vähemalt linnas jalutades võtta asja rahulikult ja oskasin seda kõike nautida. Ei tekkinud hirmu ja tunnet, et kõike uut on vaja kohe ja nüüd endasse ahmida, nagu tavaliselt reiside ajal, kus on piiratud aeg kõige nägemiseks. Siin on mul aega küll ja küll sellega nii ära harjuda, et pärast tundub ehk kõik liigagi tavaline :D Või siiski mitte nii tavaline ikka.
Seega ja, eilne päev möödus suuremalt jaolt linna uudistades. Ei olnud küll nii päikseline kui saabudes, aga sellest hoolimata üpris soe, nii et talvejopet polnud isegi vaja ja kindad ei pidanud kogu aeg käes olema. Ja õhtul kui tagasi jõudsin, olid jalad ikka päris korralikult valusad, kuigi kahtlustan, et see oli pigem nende saabaste pärast, mida saabudes kandsin - ei ole nendega nii harjunud.
Nii, nüüd võite arvata ära, mis oli esimene pood, kuhu sisse astusin :D Täiesti juhuslikult ja ettekavatsemata oli see ikkagi kommipood. Sealt ei saa ju ometi niisama mööda minna lihtsalt. Ja see oli tõesti selline päris-päris pood, kus kõik riiulid ja riiulivahed on täis kõige erinevamaid maiustusi, mitte nagu Kalevi poes, kus riiulid on pooltühjad :D Suur oli kiusatus midagi osta, aga suutsin end tagasi hoida - ma ei pea kohe ju kulutama hakkama.
Teiseks - neil on oma jõulupood, mis on koguaeg lahti, nii et ei pea ootama oktoobrikuud, et saaksid jõuluvanasid osta. Võid seda ka jaanipäeval teha.
Kolmandaks - siin on nii palju raamatupoode. Juba kesklinnas oli neid vähemalt neli. Ja ükskõik, millisesse läksin, ikka oli seal vähemalt veerand raamatutest inglise keelsed. Islandil on inglise keel vist üldse päris levinud ja enamus inimesi oskab seda. Palju on ka kokaraamatuid. Eestis on igas poes enam-vähem ühed ja samad inglise keelsed raamatud, seega nägin siin juba nii mitut uut, mida kohe tahaksin endale osta. Kindlasti mõni neist ka saab minu omaks selle aja jooksul. Ja raamatupoodides on kohvikud igalpool, vahel on lauad isegi üle poe laiali. Ma arvan, et võiksingi end neisse poodidesse unustada. Samal ajal aga ei ole kusagil suuri-suuri reklaame mitte millegi kohta. Kui siis ainult poe uksel. Aga kusagil suure tee ääres sa igal juhul silti, et 5 km pärast on Selver (või no siin siis Bonus) kohe kindlasti ei leia.
Aga olgu, tegelikult on siin ikka muud ka kui poed. Lihtsalt peatänav kesklinnas on täis poode ja see oli esimne koht eile kuhu läksin. Nii jõudsin tegelikult muuhulgas ka suure järveni keset linna. Inimesed käivad seal jooksmas ja jalutamas ning muuhulgas ka arvukaid parte, luikesid ja igasugu muid linde toitmas. Neid oli seal tohutulut (mitte nagu meil, et kui on luigetiik, siis on seal heal juhul neli luike). Aga ka kisa on selle võrra suurem.
Muidugi käisin vaatasin ära ka linna suurima hoone - Hallgrímskirkja. Kõige muu kõrval tundub see betoonist ehitis kuidagi kohatu ja kiriku kohta kuidagi nii kaasaegne. Tavaliselt on nii suured kirikud pärit kusagilt keskajast ja seega stiililt ka väga uhked. Kuna see kirik on aga ehitatud alles 20. sajandi teisel poolel, on ka arhitektuur väga lihtne. Kõige vägevam oli ilmselt sees asuv orel, aga kuna hetkel toimusid seal mingisugused ehitustööd, ei saanud head fotot teha. Ehk kunagi hiljem.
Jõudsin käia veel ka mere ääres. Kontorist umbes 10 minuti kaugusel asub meri, kuhu on rajatud jalgtee ja pingid. Ning siis võib seal istuda ja vaadata tundide kaupa teisel pool lahte asuvaid suuri ja lumiseid mägesid. Eile oli veel küll selline tunne, et vaatan ilmselt lihtsalt mingit filmi või fotot, ma tegelikult ei saa ju siin olla :D Põlva ranna vaade jääb praegu küll sellele igastahes alla ja kõige uskumatum on see, et ma saangi seda vaadet veel nii palju nautida. Ma ei pea hirmuga seda sisse ahmima, kartes, et ehk ei saa kõike veel küllalt.
Õhtu poole tagasi jõudes sain teada, et minu vedamine üksinda tuba või hetkel isegi maja nautida on läbi saamas. Nimelt jõudis eile siia ka üks prantsuse tüdruk, Geraldine, kes on siin nii-öelda long-term volunteer ehk siis inimene, kes viib laagreid läbi ja jääb siia ka umbes pooleks aastaks. Ja inimesed, kes laagritesse tulevad on siis short-term volunteer'id. Nemad veedavad siin umbes kaks nädalat.
Aga tegelikult oli tore, et keegi veel tuli. Üksinda tunduski natuke veider seal majas olla. Ja kuna Geraldine on ka üks neist, kes ei pea praegu veel midagi tegema, saame täna minna ilmselt koos veel uusi kohti linnas avastama.
Inimesi on siin tõesti väga palju erinevaid ja seetõttu ka keeli - korraga võib majas kuulda nii inglise, prantsuse, saksa, eesti, tšehhi ja ma isegi ei tea veel mis keeli. On vabatahtlike Prantsusmaalt, Slovakkiast, Holandist, Lõuna-Koreast, Tšehhist, Eestist ja ilmselt veel teistestki kohtadest, aga kõigiga ei olejõudnud tuttavaks saada. Ning ilmselt läheb asi veel segasemaks, kui homme lähme Eskifjördur'isse, kus on kokku umbes 30 inimest. Aga see selgub homme, täna on veel võimalus nautida lihtsalt olemist Reykjavikis :)
Ja kui keegi peaks äkki muretsema, kas ma siin ikka korralikult süüa saan, siis teadmiseks, et siin on täiesti tavalised toidud, mis maitsevad täpselt samamoodi nagu meil kodus. Isegi piim müslil on üllatavalt sama maitsega. Eile tegi Stephan (ma isegi ei tea, kas kirjutan nimesid õigesti :D ) ka mingisugust leiba, mis valmis ülimalt kiiresti ja on nii hea, et täna hommikul tegi ta juba uue. Pean kindlasti selle retsepti järgi uurima. Nii et söögig pole siin küll mingit probleemi, ega see mingi Aafrika ka pole :D
Seega ja, eilne päev möödus suuremalt jaolt linna uudistades. Ei olnud küll nii päikseline kui saabudes, aga sellest hoolimata üpris soe, nii et talvejopet polnud isegi vaja ja kindad ei pidanud kogu aeg käes olema. Ja õhtul kui tagasi jõudsin, olid jalad ikka päris korralikult valusad, kuigi kahtlustan, et see oli pigem nende saabaste pärast, mida saabudes kandsin - ei ole nendega nii harjunud.
Nii, nüüd võite arvata ära, mis oli esimene pood, kuhu sisse astusin :D Täiesti juhuslikult ja ettekavatsemata oli see ikkagi kommipood. Sealt ei saa ju ometi niisama mööda minna lihtsalt. Ja see oli tõesti selline päris-päris pood, kus kõik riiulid ja riiulivahed on täis kõige erinevamaid maiustusi, mitte nagu Kalevi poes, kus riiulid on pooltühjad :D Suur oli kiusatus midagi osta, aga suutsin end tagasi hoida - ma ei pea kohe ju kulutama hakkama.
Teiseks - neil on oma jõulupood, mis on koguaeg lahti, nii et ei pea ootama oktoobrikuud, et saaksid jõuluvanasid osta. Võid seda ka jaanipäeval teha.
Kolmandaks - siin on nii palju raamatupoode. Juba kesklinnas oli neid vähemalt neli. Ja ükskõik, millisesse läksin, ikka oli seal vähemalt veerand raamatutest inglise keelsed. Islandil on inglise keel vist üldse päris levinud ja enamus inimesi oskab seda. Palju on ka kokaraamatuid. Eestis on igas poes enam-vähem ühed ja samad inglise keelsed raamatud, seega nägin siin juba nii mitut uut, mida kohe tahaksin endale osta. Kindlasti mõni neist ka saab minu omaks selle aja jooksul. Ja raamatupoodides on kohvikud igalpool, vahel on lauad isegi üle poe laiali. Ma arvan, et võiksingi end neisse poodidesse unustada. Samal ajal aga ei ole kusagil suuri-suuri reklaame mitte millegi kohta. Kui siis ainult poe uksel. Aga kusagil suure tee ääres sa igal juhul silti, et 5 km pärast on Selver (või no siin siis Bonus) kohe kindlasti ei leia.
Aga olgu, tegelikult on siin ikka muud ka kui poed. Lihtsalt peatänav kesklinnas on täis poode ja see oli esimne koht eile kuhu läksin. Nii jõudsin tegelikult muuhulgas ka suure järveni keset linna. Inimesed käivad seal jooksmas ja jalutamas ning muuhulgas ka arvukaid parte, luikesid ja igasugu muid linde toitmas. Neid oli seal tohutulut (mitte nagu meil, et kui on luigetiik, siis on seal heal juhul neli luike). Aga ka kisa on selle võrra suurem.
Muidugi käisin vaatasin ära ka linna suurima hoone - Hallgrímskirkja. Kõige muu kõrval tundub see betoonist ehitis kuidagi kohatu ja kiriku kohta kuidagi nii kaasaegne. Tavaliselt on nii suured kirikud pärit kusagilt keskajast ja seega stiililt ka väga uhked. Kuna see kirik on aga ehitatud alles 20. sajandi teisel poolel, on ka arhitektuur väga lihtne. Kõige vägevam oli ilmselt sees asuv orel, aga kuna hetkel toimusid seal mingisugused ehitustööd, ei saanud head fotot teha. Ehk kunagi hiljem.
Jõudsin käia veel ka mere ääres. Kontorist umbes 10 minuti kaugusel asub meri, kuhu on rajatud jalgtee ja pingid. Ning siis võib seal istuda ja vaadata tundide kaupa teisel pool lahte asuvaid suuri ja lumiseid mägesid. Eile oli veel küll selline tunne, et vaatan ilmselt lihtsalt mingit filmi või fotot, ma tegelikult ei saa ju siin olla :D Põlva ranna vaade jääb praegu küll sellele igastahes alla ja kõige uskumatum on see, et ma saangi seda vaadet veel nii palju nautida. Ma ei pea hirmuga seda sisse ahmima, kartes, et ehk ei saa kõike veel küllalt.
Õhtu poole tagasi jõudes sain teada, et minu vedamine üksinda tuba või hetkel isegi maja nautida on läbi saamas. Nimelt jõudis eile siia ka üks prantsuse tüdruk, Geraldine, kes on siin nii-öelda long-term volunteer ehk siis inimene, kes viib laagreid läbi ja jääb siia ka umbes pooleks aastaks. Ja inimesed, kes laagritesse tulevad on siis short-term volunteer'id. Nemad veedavad siin umbes kaks nädalat.
Aga tegelikult oli tore, et keegi veel tuli. Üksinda tunduski natuke veider seal majas olla. Ja kuna Geraldine on ka üks neist, kes ei pea praegu veel midagi tegema, saame täna minna ilmselt koos veel uusi kohti linnas avastama.
Inimesi on siin tõesti väga palju erinevaid ja seetõttu ka keeli - korraga võib majas kuulda nii inglise, prantsuse, saksa, eesti, tšehhi ja ma isegi ei tea veel mis keeli. On vabatahtlike Prantsusmaalt, Slovakkiast, Holandist, Lõuna-Koreast, Tšehhist, Eestist ja ilmselt veel teistestki kohtadest, aga kõigiga ei olejõudnud tuttavaks saada. Ning ilmselt läheb asi veel segasemaks, kui homme lähme Eskifjördur'isse, kus on kokku umbes 30 inimest. Aga see selgub homme, täna on veel võimalus nautida lihtsalt olemist Reykjavikis :)
Ja kui keegi peaks äkki muretsema, kas ma siin ikka korralikult süüa saan, siis teadmiseks, et siin on täiesti tavalised toidud, mis maitsevad täpselt samamoodi nagu meil kodus. Isegi piim müslil on üllatavalt sama maitsega. Eile tegi Stephan (ma isegi ei tea, kas kirjutan nimesid õigesti :D ) ka mingisugust leiba, mis valmis ülimalt kiiresti ja on nii hea, et täna hommikul tegi ta juba uue. Pean kindlasti selle retsepti järgi uurima. Nii et söögig pole siin küll mingit probleemi, ega see mingi Aafrika ka pole :D
RSS Feed