Sain hommikul sõnumi Lisalt, et ta läheb täna Reykjaviki waldorflasteaeda. Üks tüdruk Conny on seal vabatahtlikuna tööl (mitte küll meie organisatsioonist). Seega saime minna vaatama, kuidas siinne waldorf lasteaed välja näeb. Lisa oli lihtsalt uudishimulik, mina ga tahtsin näha, kas midagi on teisiti kui meil. Nii ja naa.
Kokku on Reykjavikis kaks taolist lasteaeda ja üks kool. Teine kool asub linnast väljas. Meie külastatud lasteaed Grundarstígur asub täiesti tavaliste eramajade keskel. Maja on kolmekordne ning väikse aiaga. Enamus aiast moodustas küll mulla-liiva segu ja rohelust oli üpris vähe, kuid lapsed sellest ilmselt suurt ei hooli. Nende jaoks on põnevad igasugused puust rajatised, majad, ronimispuud, liivakastid ja muu selline. Iga päev käivad lapsed kaks korda välja, kokku kuskil neli tundi. Pole oluline, kas paistab päike või sajab vihma, neil on ikka lõbus.
Maja sisemus on jaotatud kolmeks. Esimesel korrusel asuvad kõige väiksemad, 1,5-3 aastased, teisel korrusel on 3-4 aastased ning viimasel 4-6 aastased lapsed. Kokku käib igapäev lasteaias umbes 30 last. Nagu aru sain, siis inimesed on vägagi huvitatud oma laste sellesse lasteaeda panekust, kuid hiljem läheb neist waldorfkooli igal aastal vaid paar last.
Kõige suurem erinevus võrreldes meie lasteaedadega väljendub mänguasjade vähesuses. Loomulikult ei ole ka neil plastikust mänguasju, kuid isegi puidust ja tekstiilist oli neid üllatavalt vähe - mõned puukujukesed, riidest nukud, pallid ja loomad. See-eest oli palju madratseid, tekke, patju. Ja tundus, et neile meeldis see isegi rohkem.
Kui küsisin kui vana see lasteaed on, vastasid nad, et kuskil 90ndate algusest, seega nagu meilgi. Nad ise olid ka üllatunud, et oi meil on juba nii vana lasteaed.
Mulle igal juhul täiega meeldis ja nähes vahakriite ning lambavilla tahtsin kohe joonistama ja käsitööd tegema hakata. Kui oleks neljapäeval läinud, oleks ilmselt ka tuttavate saiakuklite lõhna tundnud ;)

Mõtlesin, et kirjutan mõne sõna siia ka kahest suurepärasest ujulast-veekeskusest, mida meil on Reykjavikis võimalik tasuta külastada. Loomulikult ei ole need ainsad siin linnas, kokku on neid Reykjavikis 16.  Ja olen lugenud, et kui mõnes Islandi linnas on juba 50 elanikku, siis suure tõenäosusega võib sealt leida mõne ujula. Ning tundub, et see tõepoolest ka nii on.
Üks neist, mida saame külastada, asub meie kodule väga lähedale, umbes kaks-kolm minutit kõndimist ainult. Seetõttu kasutavad paljud ära võimalust käia hoopis ujulas pesemas, sest seal on lisaks ujumisbasseinile ka termaalveebasseinid (38 ja 40 kraadi) ning aurusaun. Ujula avatakse juba hommikul poole seitsmest, seega saab isegi hommikul enne kõiki tegemisi seal ära käia. Siiski olen mitu korda jalutanud sinna plaaniga minna ujuma ja avastanud, et see on suletud. Viimane kord oli just esmaspäeval kui ärkasin kell seitse, et minna ujuma, aga loomulikult olin unustanud, et on püha ja vaba päev, mis tähendas, et ujula avati alles kell kümme. Väike pettumus. Aga kuna ilm oli päikseline ja ees oli ootamas ekskursioon ei olnud sellest just väga hullu. Ning seda naljakam see tundus, kui pool tundi pärast minu tagasijõudmist tuli kööki Claudio, kes teatas, et tahtis ujuma minna, aga see oli suletud. Ma ei olnud ainus :D
Meile lähemal asuvat ujulat nimetatakse Sundhöll Reykjavíkur ehk siis Reykjaviki ujula või kui otse tõlkida ujumissaal või ujumispaviljon. Tegemist on Reykjaviki vanima ujulaga, mis nüüdseks on tegutsenud juba rohkem kui 75 aastat. See on üks kõige ägedam ujula üldse kus olen käinud. Esimest korda sisse astudes tundus, nagu oleksin ajas tagasi läinud ja seda kõige paremas mõttes. Kõik on päris puidust ja kivist, kaasaegset plastikut on väga vähe. Disain on lihtne ja samal ajal ülimalt elegante. Isegi inimesed olid esimesel korral justkui teisest ajastust. Ülikondades ja kostüümkleitides vanemad istusid basseini otsas ja valvasid oma lapsi samal ajal kui suures avarate akendega ja valgusküllases ujulas mina lihtsalt nautisin ujumist. Veel järgmistelgi kordadel olen tundnud seda võlusära, kui päike lihtsalt muudab vee nii ülimalt maagiliseks, et sul on tunne nagu oleksid päriselt kusagil ülimalt erilises kohas. Päris tõsiselt ma pole ühestki ujulast varem nii vaimustunud olnud. Muidugi igakord ei ole see kõik nii idülliline kui bassein on rahvast täis, kõik ujuvad segi läbi vee all ja vee peal, mõned harjutavad vettehüppeid, teised seisavad niisama basseini otsas ning siis peab püüdma kõige selle vahel veel kuidagi ujuda. Õnneks olen ma ära õppinud selliseid rahvarohkeid aegasid vältima.
Aga rääkides veel stiilist, siis maja on ehitatud art deco ja kubismi stiilis ning valmis 1937. aastal. Eriti põnev on labürindi taoline väljanägemine riietusruumis, mis on kokku pandud justkui väikestest kuubikutest, nii et kui inimene ei tunne ennast mugavalt teiste ees riietuda, saab ta seda teha oma eraldi kuubikus.
Lisaks välibasseinidele ja saunale on terrassil ka piisavalt päevitustoole. Nii et kui pole randa, on siiski olemas koht päikse nautimiseks ja peab mainima, et päike hakkab siin päris hästi peale hoolimata sellest et soojakraade on jätkuvalt kümne ringis.

Ajaloolist hõngu ja omapärase kogemuse annab ujula külastamine hommikul kui ujulas on põhiliselt ainult pensionärid – nii mehed kui naised. Mõned ujuvad, mõned teevad kuival pinnal  venitusi ja painutusi, tublimad kasutavad isegi basseini ääres olevaid jõumasinaid (mis muideks ei ole ka 21. sajandist). Kella kaheksaks kogunevad aga kõik madalasse lastebasseini, et koos alustada vesiaeroobikaga.

Lisaks on basseini kasutatud filmi võtete ja muusikavideote jaoks ning samuti kasutati seda mõned aastad tagasi Reikjaviki Filmifestivali kinosaalina. Vaata siit Islandi bändi GusGus muusikavideot, mis just selles ujulas filmitud on: http://www.youtube.com/watch?v=5gjmAXWeBAE

Teine meie jaoks tasuta ujula või tegelikult võib seda nimetada isegi veekeskusesks on 1968. aastal ehitatud Laugardalslaug. Aga kuna see on natuke kaugemal, nii pool tundi jalutamist, siis tavaliselt lähen sinna ainult nädalavahetuseti. See on Reykjaviki suurim ujula, kus lisaks siseujulale on olemas ka 50m väliujula, lastebasseinid, liumäed, erinevate temperatuuridega basseinid ehk hot pots’id, soojendatud ookeaniveega bassein, jõusaal ja nagu ma lugesin, siis isegi mini golfiväljak. Viimast pole ma küll veel oma silmaga näinud.

Muideks väidetavalt ei kasutata linna ujulates kemikaale, mistõttu jälgitakse hoolega, et kõik oleks puhas ning et külalastajad peseksid ennast enne ujumist. Ning tõesti ujumise ajal või pärast ujumist ei ole tunnet, et oleksid kloori sees ujunud ja silmad ei kipita. Ning vesi ujumisbasseinides on soojem kui meil, umbes 29 kraadi, mis tähendab, et kunagi pole varbaid vette pistes tunne, et vesi on liiga külm ja miks ma küll ujuma tulin. Alustuseks on see parajalt soe. Ning kui kasutada suure ujula välibasseini, on nii soojas vees paari miinuskraadi ja lumesajuga lausa suurepärane ujuda.

Kokkuvõtteks nii kahju kui see ka pole, siis Eesti veekeskused ja ujulad kahjuks minu edetabelis Islandiga võistelda ei suuda.

P.S. Kuna mul endal veekeskustest eriti fotosid pole (nad lihtsalt ei luba sees pildistada ja ma väga ei taha oma fotokaga ka basseini ronida tegelikult), siis lisan siia mõned lingid, kust saate aimu kui põnevad need on.

Vaade Sundhölli ujulale väljast. Paremal on näha hot pots'id ja eespool päevitusterrassid: http://prettylittlepassport.com/sundholl-reykjavikur-thermal-pools/

Hot spot'id Sundhölli ujulas: http://www.visir.is/sundhollin-75-ara/article/2012120329551

Esimesed kolm fotodtSundhölli ujula (seda valget ekraani seal muidugi kogu aeg pole, see oli ilmselt filmifestivali jaoks üles riputatud) http://snoop-around.com/tag/reykjavik-photo-festival/

Üldvaade suurele ujulale (Laugardalslaug) http://www.mbl.is/frettir/innlent/2013/02/16/telja_adra_forgangsrodun_edlilegri/

Ümmarguses basseinis on mõnus ka miinuskraadidega, tõsi küll esimese hooga riietusruumist tulles tundub päris külm õue minna: http://genuineiceland.com/wp-content/uploads/2011/04/ind_9_laugardalslaug___swimming_pool_in_reykjavik_.jpg

Veel üks vaade suurele ujulale: http://www.visir.is/laugardalslaug-lokud-naestu-daga/article/2013130309145

Worldwide Friends'i laagrite nimekirjast leiab igaüks endale midagi sobivat. On sinu valida kas sa tahad tegeleda kaks nädalat on renoveerimise, fotograafia, keskkonna, visuaalkunsti, aianduse, kultuuriürituste korraldamise või isegi mustika korjamisega. Loetelu ei ole kindlasti lõplik. Üks võimalus on veeta kaks nädalat Reykajvikist poole tunni kaugusel asuvas farmis, mis asub väga kaunis kohas. Ühel pool mäed, teisel pool merelaht. Organisatsioonil on juba pikemat aega olnud plaan renoveerida üks vana Islandi farm, mille abil tuua vabatahtlike näol ühtlasi külasse ka uusi ideid ning elavdada kohaliku elu. Hetkel on käsil nii-öelda esimene etapp, kus tuleb hakata kahte seal paikenvat hoonet alles renoveerima, et muuta see elamiskõlblikuks. Samal ajal tegeleteakse ka veidi aiatöödega - koristatakse, istutatakse puid ning puhastatakse isegi rannaala. Muide Islandil on tavaline, et kui vana maja enam elamiseks ei sobi või tahetakse lihtsalt midagi uut, ei hakata vana maja renoveerima, vaid ehitatakse uus. Maad neil ju jagub :D
Maikuu keskel oli meil võimalus minna meie  farmi vaatama, milline see välja näeb ja mida teha tuleks. Olin juba varem kuulnud jutte, et seal on palju tööd ning jutud ei eksinud. Farmis tuleb teha palju, palju tööd alates uutest akendest kuni korraliku köögini välja. Tõsine laager vabatahtlikele, kes tahavad korralikult tööd teha. Aga usun, et inimesed, kes on harjunud elama linnas, võivad seda paika tõsiselt nautima hakata. Ümberringi on suurepärane loodus ning teiste farmerite loomad - lisaks lammastele ja lehmadele vaatavad uksest välja astudes sulle esimesena vastu hobused.
Mulle igal juhul meeldis, vähemalt nii kaua kui suutsin ette kujutada, milline see farm võiks välja näha kord kui ta valmis saab ja nii kaua kui külm tuul bussi tagasi ei sundinud minema. Sest sooja suveilma siin kandis vist võib küll ootama jääda - merelt puhus pidevalt uut külma juurde.
Aga juba juuni teises pooles peaks esimesed vabatahtlikud seal renoveerimistöödega alustama. Niikaua teeb  remondimees Magnus koos meie oma inimestega seal ettevalmistusi ja suuremaid renoveerimisi, et sealt edasi oleks võimalik juba vabatahtlikel midagi teha.

Laupäeval toimus Reykjavikis viies Reykjavik Intercultural Day.  Päev algas paraadiga Hallgrímskirkja eest Reykjaviki kesklinna ja lõppes Raekoja juures, kus toimus toidu ja käsitöö laat. Ootasin seda põnevusega, sest siiani pole siin veel ühtki taolist laata toimunud ning tavalist toiduturgu linnas nagu polegi. Mis iseenesest on imelik, sest tegu on ju sadamalinnaga ja igas korralikus sadamalinnas peaks olema üks toiduturg. Aga see selleks.

Laat oli nagu üks sisehalli laat ikka. Kuigi mitte väga suur. Võimalus oli osta eri rahvuste käsitööd, maitsta erinevaid toite, mängida mänge ja lihtsalt inimestega kohtuda. Kõikidest toitudest, mida proovisin maitses mulle enim üks prantsuse juust ning meilegi väga kodune Kirju koera kook Leedust. Lisaks Leedule oli meie lähinaabritest esindatud ka Poola, mis on üpris loogiline, sest Islandil elab ligi 10 000 poolakat, mis on ühtlasi ka suurim välismaalaste kogukond Islandil.

Lisaks laadale toimus kõrval asuvas kinos, mis meenutab väga Tartu Uut Teatrit, ka meelelahutusprogramm. Näha sai väga paljude erinevate rahvuste tantse ning kuulata muusikat. Loomulikult tulid elavamad etteasted lõunamaa rahvastelt. Kõige-kõige parem oli Guineast pärit trummibänd, kes mängis oma muusikat koos ülivõimsat Aafrika tantsu tantsivate tüdrukutega. Õnneks on mul see tants ka videos nii et saan selle ära õppida ;) See oli ikka väga-väga super. Veel õhtulgi kui esines üks teine kooslus Aafrika stiilis muusikaga, olid inimesed täis suurt tantsuenergiat. Ja ma arvan, et Kabud oleks suurepäraselt sobinud samuti sellel päeval esinema.  Tegemist oli ju ikkagi multikultuurse päevaga!

Sellega aga meie kultuurne, tantsuline ja muidu ilus nädalvahetus ei lõppenud. Pühapäeva hommikupoolikul istusime vist päris mitu tundi väljas balkoonil ja nautisime kevadpäikest. Ilm oli tõesti soe. Vahepeal mõned natuke pannkooke meenutavad krepid ning õhtul läksime koos Julia, Gerladine‘i ja ühe work campi tüdrukuga Reykjaviki Linnateatrisse (Reykjavik City Theatre) vaatama Rootsi koreograafi Johan Ingeri tantsuetendust "Walking Mad". Etendus on tegelikult loodud juba 2001. aastal ning seda on mängitud mitmetes erinevates teatrites. Muusikana on kasutatud Maurice Ravel'i ja üllatus-üllatus Arvo Pärdi loomingut.
Minu üldmulje etendusest - professionaalsed tantsijad ja ülimalt nauditavate üleminekutega kaasaegse tantsu etendus.  Päris mitmel hetkel avastasin enda jaoks midagi uut, mida varem pole tantsudes näinud. Ja iga minutiga tekkis järjest rohkem tunne, et ma tahan ka tantsida. Kindlasti pean minema samalt trupilt veel midagi vaatama. Enam ei osta midagi muud ja kogun raha :D hahaa.

Siit saab näha ka lühikest reklaami etendusele  - Walking Mad.

Ja järjekordselt hulgaliselt fotosid :)

Päikest :)

Et mitte järjekordselt nädalavahetust Reykjavikis veeta, otsustasime pühapäeval väikse reisi teha. Meie plaan oli minna Vestmannaeyjar'ile (Westman Islands) ehk siis saarestik Lõuna-Islandil, mõne tunni kaugusel Reykjavikist. Rentisime kaks autot ning saime kokku kümne liikmelise seltskonna kellega minna. Autorent maksis meile 5900 ISK (sh 20% soodustust) pluss poole reisi peal pidime võtma lisaks juurde kütust. Seega maksis igaüks lõpuks 2850 ISK, mis ühe päeva kohta ei ole väga palju arvestades seda kui palju meil õnnestus selle päeva jooksul näha.
Alustasime pühapäeva hommikut salatite ja võileibade valmistamisega ning kui Claudio, Loic ja Juline autodega kohale jõudsid, saime oma reisi alustada. Algselt oli plaan enne saarele minekut ka mõnda teist kohta näha, kuid autorendist öeldi meile, et praam läheb varem ja üldse teisest kohast kui olime arvestanud. Seega kindluse mõttes sõitsime otse sadamasse, mis asus küll väikses linnakeses, aga mille leidmine oli küllaltki keeruline. Sõitsime vist enne pooled tänavad läbi.  Kusjuures Islandi väikelinnad näevad välja rohkem nagu väiksed külad või uuselamurajoonid – kõik majad on ühekordsed, paljud neist ühesugused igavad karbid. Puid pole peaaegu üldse. Kui linnas on juba ujula, on juba lootust, et tegemist on veidikene suurema linnaga. Kuigi see pole alati määrav.
Sadamasse jõudes selgus, et pilet on kallim kui olime arvestanud - 3000 ISKi üks suund. Keegi meist ei tahtnud nii palju maksta. Helistasime teise sadamasse, et olla kindlad, mis ajal ja kas sealne praam ka liigub ikka. Saime vastuseks, et tugeva tuule tõttu ei pruugi see minna ja läheb võib-olla üldse alles õhtul seitsme ajal. Nüüd tuli otsustada, kas lähme ehku peale sadamasse ja loodame heale ilmale või valime kohe teise suuna. Otsustasime pooleteise tunnise autosõidu kasuks, sest eesmärk oli lõppude lõpuks jõuda saarele.
Sadamasse jõudes saime aru, et vähemalt lõuna ajal ei lähe praam kuhugi. Kui isegi merel nii suurt lainetust polnud, siis sadamas oli see piisav, et praam ei sõidaks. Kõigi nägudes oli näha väikest pettumust. Aga küll me ükskord jõuame.
Otsustasime, et teeme oma lõunapikniku siis vähemalt sadama hoones, niikuinii seal kedagi polnud.
Pärast lõunat võtsime ette oma teise reisi sihtmärgi Reykjanes peninsula ehk Reykjaviki poolsaare. Irooniline on, et olin sama reisi teinud just kaks päeva tagasi kui see toimus work campis osalevatele inimestele. Kuna aga bussis oli vabu kohti, sain ka kaasa minna. Ja sel hetkel ei teadnud ma veel, et mul tegelikult on ka pühapäeval võimalus sama reis läbida. Mulle aga meeldis läbida sama marsruut teist korda, nüüd sai kõike teise nurga alt ja põhjalikumalt vaadata, sest meil ei olnud kindlat aega, millal peame tagasi olema.

Kõikidest järvedest, mägedest, majakatest, kuumaveeallikatest ja muudest kohtadest jättis mulle ilmselt kõige sügavama mulje Valahnúkur’i kalju. See koosneb justkui kahest väga kõrgest kaljust, mille otsa on võimalik kõndida ning mis lõppevad järsu langusega merre. Tipus olles on tunne, et parem on ilmselt istuda, sest tuul on tugev ja ümberringi valitseb suur avarus. Kui ennem arvasin, et Black Beach on minu lemmikkoht Islandil, siis nüüd pole ma enam nii kindel – pean vist veelkord sinna minema, et otsustada, milline neist kohtadest on see kõige võimsam.

Kui tuuline ilm oli täiesti ebasobiv praamiga saarele minekuks, siis mere nautimiseks oli ilm ideaalne. Lisaks kõrgetele kaljudele oli rannikul ka kohti, kus sai merele väga lähedale minna ning tunda, kuidas lained sind peaaegu kätte saavad samal ajal siiski ise ohutus kauguses seistes. Ja tuul läks järjest tugevamaks. Maagiline vaatepilt.

Sama maagiline oli meie reisi viimane sihtpunkt – üks majakas ja rand. See oli esimene rand, mis näeb välja nagu rand, millega oleme harjunud – peaaegu valge liivaga. Tundus väga kodune. Kuna oli juba õhtu, muutis päiksevalgus ranna eriti ilusaks.

Kokkuvõttes oli meie 12 tunnine reis täis nii palju maagilisi, imelisi ja sõnatuks tegevalt ilusaid kohti, et koju tagasi jõudes oli kõigi nende suurte emotsioonide tõttu isegi raske uinuda.