Umbes nädal aega tagasi tuli Guillermol idee küpsetada mingisugune kook, Marial oli sama idee. Järgmisel hetkel hõikas keegi välja lause, et teeme sellest siis Cake Party. Kui Maria mulle ideest rääkis, jõudsime lõpuks mõtteni, et miks siis mitte teha juba Cake Competition Party. Õhtusöögi ajal hakkasime arutama, et kuidas ja mismoodi siis kõike korraldada. Kuna inimesi on palju, ei oleks olnud mõistlik igaühel eraldi osaleda - nii tuli moodustada tiimid. Alguses mõtlesime teha rahvuste järgi, aga kuna erinevatest rahvustest on erinev hulk inimesi, ei tundunud ka see mõte hea. Lõpuks loosisime paarid. Minu nimi jäi eelviimaseks ja kui selgus, et olen koos Juline'iga tahtsid kõik meie jaoks kohe erireegleid kehtestada :D Põhjus on lihtne - suurem osa inimestest teab, et olen kondiitriks õppinud ja samuti olen juba siin mõningaid kooke teinud ning samamoodi on Juline'i koogid alati ülimaitsvad ning erilised. Mina olin igal juhul rahul oma tiimikaaslasega. Kohe tekkis meil igasugu ideid, mida valmistada. Üks oli kindel, et šokolaadikooki me ei tee - see oleks liiga etteaimatav. Samuti arvasime, et paljud juba teevad seda. Meie üllatuseks oli võistluses pärast ainult üks šokolaadikook. Igal juhul tekitas võistlus juba söögilauas nii palju elevust, et kui keegi tahtis midagi öelda pidi ta enne ennast kuuldavaks ja nähtavaks tegema.
Lisaks Hverfisgata maja inimestele kutsusime osalema ka meie inimesed, kes elavad Einarsnes'is, samuti hetkel käimasoleva work camp'i osalejad ja paar sõpra, kes on vabatahtlikud ühes teises organisatsioonis. Seega kokku umbes 30 inimest, nende hulgas 8 tiimi ja 5 žürii liiget. Üha rohkem tundus, et väiksest ideest teha kooki, saab järjest suurem võistlus.
Et teha kõike korralikult, valmistasin züriile hindamislehed, võitjatele tunnistused ning tegin ka Facebooki ürituse lehe, et keegi informatsioonist ilma ei jääks. Guillermo arvates oli seda juba väga palju. Kindlasti mitte minu arvates.
Juba paar päeva enne käisid inimesed paberitükikestega ringi, kuhu olid kirjutatud retseptid, mida kellelegi ei tahetud näidata. Samuti tuli Marie'le teha ostunimekiri kõigega, mida keegi vajab. Arvasime, et kõige mõistlikum on ostumaraton teha eelmisel päeval, sest siis saavad neljapäeval kõik rahulikult küpsetada. Ja kui Marie poest tagasi jõudis ning ma küsisin, kas ta sai kõik vajaliku, ütles ta, et pole listi näinudki! Okei, see on siis kadunud ja kuna neljapäev on Islandil esimene suvepäev (First Day of Summer) ning ühtlasi vaba päev, ei olnud me üldse kindlad, et pood lahti on. Võistlust ähvardas ärajäämine või osalemine väga väheste koostisosadega. Pärast mõningat otsimist leidsin siiski üles listi, mis oli mingil põhjusel juba elutoas ning õhtu hilja selgus, et pood siiski on järgmine päev avatud. Huh...nüüd võib edasi korraldada!
Neljapäeval pidime veel Mariaga ainult auhinna ostma. Kõige parem koht selleks tundus Tiger, sarnane nagu meil on Novalux või Tiimari. Ilmselt enamus inimesi teab seda, sest see on igal pool Euroopas, aga millegipärast Eestis mitte. Tükk aega käisime poes ringi ja otsustasime lõpuks väikeste tordikahvlite kasuks, mille otsas on pisike cup cake. Samuti lisasime auhinnale suured lapikud pulgakommid ning naljapärast ka mingisuguse spray, millega saad keele siniseks teha. Väga kleepuv ja vastik asi tegelikult. Jalutasime tagasi ja mõtlesime, et loodame, et meie tiimid ei võida, sest on imelik korraldada ja samal ajal ise võita, missest, et žürii oli meist täiesti sõltumatu tegelikut ja meie kookide hindamises ei osalenud.
Mina ja Juline valisime koogiks Bûcheroulade! Ilmselt keegi pole varem sellise nimega koogist kuulnud :D Ja kuigi nimi kõlab väga prantslaslikult, ei tulnud koogi idee Juline'ilt vaid minult. Ehk siis tegemist oli eesti keeles beseerulliga. Kuna Prantsusmaal on see kook, mida valmistatakse jõulude ajal ja meil pigem suvel kui on marju, mõtlesime välja ühise nime ning juurde ka loo, et tegemist on kultuuride ühendamisega. Kuidagi tuli oma kooki müüa, sest hindamisele läks ka koogi esitlus. Esialgu olin meie koogi suhtes natuke kahtlev, sest besee ei tulnud nii kohev kui peaks ja vahukoor oli natuke vedel - meil lihtsalt polnud nii head ahju ja miksrit siin. Aga saime hakkama ning lõpuks tuli välja ilus kook.

Valmistusime õhtuks - katsime laua žüriile ja ka publikule, lisasime dekoratsiooniks õhupalle ning valmistasime osalejatel sildid. Külalised hakkasid saabuma ning maja täitus suurepäraste kookidega. Võistlejad arutasid viimast korda, kuidas oma kooki esitleda. Suur elutuba oli rahvast täis ja kõik imetelesid kooke ning tehti väga palju pilte. Selline tunne, et mingi väga suur sündmus on nüüd tulemas. Üha rohkem tegi nalja mõte, kuidas väiksest ideest kooki teha sai selline suur üritus.
Lõpuks jõudis kohale ka žürii ja võistlus võis alata. Žüriisse kuulusid kaks tüdrukut work campist, Andrea ja Claudio Itaaliast ning Richard Tšehhist. Andrea ja Richard olid ennast eriliselt ette valmistanud ja elasid žürii rolli nii sisse, et inimesed hakkasid nende hinnanguid väga tõsiselt võtma. Žürii kommentaarid ei olnud just alati kiitvad. Palju tehti kriitikat ning võttis aega, et jõuda otsusele koogi headuses. Õnneks võtsid enamus inimesi üritust siiski kui toredat mängu, mitte kui ülitõsist võistlust. Minu ja Juline'i kook oli viies osaleja. Pärast esimest kommentaari - mulle ei meeldi selle koogi maitse, olime veidikene pettunud, me polnud küll oma kooki veel ise maitsnud, aga nii halb see ka nüüd olla ei saa. Pärast seda aga kui saime Richardilt ja Andrealt kui kõige karmimatelt žüriiliikmetelt ülilühikese tagasiside, et kook on hea, jõudis kohale, et meie koogis on midagi erilist. Enne seda oli kõiki kooke kritiseeritud pikalt ja põhjalikult, meie oma kohta aga polnud öelda ühtki halba sõna. Tekkis kohe väike pingelangus. Ainuke asi, mida veel kartsin, oli järgmine kook. Morgan Inglismaalt oli teinud põhimõtteliselt samasuguse koogi, ainult teise kujuga. Väljanägemine ei olnud külmutatud marjade tõttu kõige esinduslikum, aga maitse see-eest ülihea - kreem, marjad ja krõbe besee. Kindlasti minu lemmikkook. Oli väga üllatav kuulda, et žüriile see jällegi nii palju ei meeldinud. Maitsed on tõesti väga erinevad, isegi sarnaste kookide puhul.
Žüriitöö ei olnud kerge - maitsta järjest kaheksat erinevat kooki, isegi mina pole varem nii palju korraga söönud. Sama said teha ka kõik ülejäänud - lisaks ametlikule žürii valikule, valisime ka publiku lemmiku. Punktid ja hääled antud, kuulutati välja võitjad.
Publiku lemmik: Morgani (Inglismaa) English Summer Cake (beseekook marjadega) ja Lisa (Holland) ning Maria (Poola) Space cake (šokolaadibrownie).
3. koht: Eneida ja Antonio (mõlemad Itaalia) Fake Cheescake
2. koht: Jällegi Lisa ja Maria Space cake
1. koht: Juline'i (Prantsusmaa) ja Pireti (Eesti) Bûcheroulade.
Kogusime Juline'iga 116 punkti ning edestasime teist kohta 7 punktiga. Viimasest kohast saime 28 punkti rohkem. Pärast kõiki neid suurpäraseid kooke me tõepoolest ei uskunud, et võidame ning isegi esikolmik oli minu jaoks üllatav, oleksin sinna nii mõnegi teise koogi pannud tegelikult. Aga selline oli žürii otsus. Loomulikult olime üliõnnelikud. Pärast kõige selle korraldamist kui polnud väga palju aega koogile keskenduda, võistlus ära võita oli ülihea tunne.

Kõige rohkem pettunud olid ilmselt Betka ja Guillermo, kes tegelikult tegid tõsiselt maitsva pähklikreemi koogi, kuid millegipärast said vähem punkte kui teised. Poolnaljaga olin nüüdsest nende mustas nimekirjas, eriti Guillermo omas, kes lubas enam mitte kunagi minuga ühtki ideed jagada, sest tegelikult sai kõik alguse ju tema soovist kooki küpsetada. Hommikul leidsin cooking and cleaning tahvlilt oma nime igast viimsest kui lahtrist, mis oli seotud koristamisega - kirjutatud püsimarkeriga. Tõsiselt armas, et kellelegi meeldib mu nime kirjutada. Nüüdseks on vastutav inimene küll välja selgitatud :D :D ja koristustiimi asemel on tahvlil lihtsalt I ❤ Piret, mille         kustutamiseks ei hakka keegi tõenäoliselt nii pea koristusvahendeid otsima. Väga armas Mariast :)

Nagu tavaliselt pärast 30 osalejaga pidu ja veel koogipidu, olid kõik kohad täis pesemata nõusid ja pooleliolevaid kooke. Õnneks suutsid võistlejad ennast võistlusmeeleolust natuke tavaellu tagasi tuua ja ühiste jõududega sai kõik korda. Isegi minu mure, et mida teha õhupallidega pärast pidu, sai lahendatud. Alguses alustasid väikest õhupallisõda Betka ja Loic, millega ühines järjest rohkem inimesi ning paari minuti pärast olid kõik õhupallid põrandal ning naeru ja toas ringi jooksmist rohkem kui küll. Ainult väiksed lapsed võiksid sellest mängust ehk rohkem rõõmu tunda. Pallid lendasid siia sinna kuni hakkasid ükshaaval katki minema. Nüüd läks võitlus tõsisemaks - enam ei antud palle käest ning õhupalle kasutati kui mõõku, millega võidelda. Kolmanda etapina jõuti meelega õhupallide lõhkumiseni - pastakas on selleks suurepärane abivahend. See tähendas juba tõsist taktikat- rünnata ja samal ajal pääseda eluga. Igaüks iseenda eest. Kui polnud õhupalli, ründasid ikka. Tekkis juba väike võistlus, kes on viimane, kes suudab napsata kellegi palli ning seda hoida. Kümnekonnast inimesest olime alles mina, Lara ja Tino. Ning järgmisel hetkel olin ainult mina. Ma võitsin jälle :D Mina ja mu punane õhupall. Ja ma isegi ei mõelnud, et peaksin selle võitma. Juline'i arvates pidid aga kõik õhupallid siiski lõhkema ning nii sai ka minu õhupall üks hetk otsa.
Kokkuvõttes oli see pairm võistlus, mis üldse on olnud - koogid, õhupallid ja palju naeru ning õnnelikke inimesi. Ma olin nii rahul, kui kõik lõpuks läbi sai ja üliõnnelik, et sellise asja korraldamise ette võtsin. Ning loomulikult oli mul nii palju häid abilisi. Super-super- super.

Ja lõpuks hulk isuäratavaid pilte võistluskookidest! Mul on tegelikult ka mõningaid videosid, aga need on nii suure mahuga ja ma ei tea väga hästi kuidas neid väiksemaks teha ning lõigata. Kui kunagi selgeks saan, saate äkki ka neid näha ;)

Täna sai järjekordselt tehtud midagi uut, mida varem pole proovinud. Iseenesest saaks seda vabalt ka Eestis teha, aga siin tuli võimalus justkui iseenesest kätte. Nimelt helistati eile kontorisse ja öeldi, et oleks vaja kaheksat inimest mingisugusesse õllereklaami koostöös ülikooliga. Muidugi tahtsime kõik minna. Õnneks oli inimesi, kes saaksid tulla just täpselt nii palju. Ainus tingimus oli, et peaks olema vanuses 20-25 (Islandil muide võib alkoholi juua alates 20. eluaastast) ning kandma peaks värvilisi riideid.
Lõuna ajal tuli Toti meile järgi. Sõitsime kesklinnast väljas asuva elamurajooni ühe väikse poekese ette. Mitte mingi supermarket, aga nagu külapood koos videolaenutusega. Pood oli sel ajal küll avatud, aga kuna kõik paistis olevat üks suur segadus, siis keegi väga sisse asutda ei tahtnud ning ega neid kliente ka väga palju polnud. Peale meie olid kohal veel filmitiim, paar islandlast, kes samuti reklaamis osalesid ja üks naine, kes seda kõike korraldas.
Tegemist oli täpsemalt siiski esialgu ühe koolitööga, sest nii kurb kui see ka pole või tegelikult pigem siiski ikka väga hea, aga Islandil on alkoholi reklaam keelatud. Vähemalt telekas. Ja kui ma mõtlema hakkan, ega ma pole kusagil tänaval ka väga suuri plakateid näinud, mis alkoholi reklaamiks. Seega tuleb sellest reklaam, aga kus ja kuna seda näidatakse, on kahtlasem.
Sellest hoolimata oli põnev osaleda valmimisprotsessis. Idee seisnes selles, et üks poiss seisab õlleriiuli juures, järsku hakkab see värisema ja seejärel tormab hulk inimesi tema selja tagant õlle järele ning lõpptulemusena on järel ainult tühi riiul. Mitmeid kordi tormasime õlle järele. Tehti erinevaid võtteid -  filmiti meie jooksmist, siis ainult käsi, ainult jalgu jne. Kõige naljakam oli, et üheksa inimese hulgas, kes õlle järele tormasid, olid seitse neist tüdrukud. Kõik poisid on just kusagil work campides. Aga kokkuvõttes oli väga põnev ning lõpuks saime igaüks tasuta õllesid. Loodame, et varsti saab ka tulemust näha.

Siin nüüd siis lõpuks ka link videole. Nagu tihti võib juhtuda, siis suurem osa sellest, mis filmiti jäi tegelikult reklaamist välja ning paljud meist pole peaaegu, et nähagi videos. Aga sellest hoolimata oli põnev midagi taolist proovida.
Vaata reklaami siit: http://vimeo.com/64713450

Ja päeva lõpetuseks midagi hoopis teisest teemast. Täna oli meil eriline õhtusöök - prantsuse köök. Juline'i vanemad käisid külas ning tõid talle igasugu erinevaid delikatesse ning meil avanes võimalus neid kõiki maitsta. Valikus olid teod valgeveini kastme ja seentega, nutria liha, jänese pasteet konjakiga, spinativõie, kitsejuust. Hoolimata paljude skeptilistest pilkudest oli kõik ülihea ning midagi sellist juba iga päev süüa ei saa! Isegi prantslased ei söö seda igapäevaselt.

Üks päev avastasime Lisaga jällegi linna. Jõudsime mereranda, nägime ära majaka ja muud põnevat. Aga pärast kõike seda oli kõht nii tühi, et hoolimata plaanist minna Babalu'sse sooja sööki sööma, pidime enne võtma magustoidu. Sest jäätisekohvik jäi lihtsalt tee peale ette. Ning mitte mingisugune tavaline kohvik, vaid iseteeninduslik. Võtad endale topsi, paned sinna kasvõi 12 eri sorti jäätist, peale kastmeid, komme, puuvilju, pähkleid ning lähed kassasse. Põhimõtteliselt võid seal oma unelmate jäätise kokku panna. Samas ei ole tegu täiesti tavalise jäätisega, vaid pigem jogurti ja koore jäätise seguga. Aga maitseb suurepäraselt.
Nii et enne Babalu sarnast kohvikut teen midagi sellist :) Pireti Jäätisekohvik :D

Eelmine nädalavahetus olid lihavõtted. Kui Eestis on poed sellepuhul igasugust pudi-padi kraami ja spetsiaalselt pühadeks trükitud paberitega kaetud šokolaade täis, siis Islandil on ainuke, mille järgi võid märgata, et lihavõtted on tulemas, igas poes silma hakkavad suured šokolaadimunad, mille sees on siis muid maiustusi ja vist ka väike mänguasi. Ja mõned väiksed šokolaadimunakesed on veel, aga see on ka kõik.

Kuid kui pühad on kätte jõudnud, siis on veel midagi, mille järgi ära tunda, et midagi on toimumas. Nimelt – pühad algavad juba neljapäeval ja kestavad esmaspäevani, nii et kui te kõik veel neljapäeval töötasite ja õppisite ning esmaspäeval juba uuesti tööpostil olite, nautisin mina kas siis juba või ikka veel vaba päeva :)

Kui enamus päevadest tegi igaüks omi asju, siis pühapäeva õhtul otsustasime korraldada ühise pühade õhtusöögi ehk kõik said valmistada midagi, mida nende kodus lihavõtete ajal tavaliselt tehakse. Nii saime maitsta nii liha- kui sibulapirukat, täidetud mune, salateid, samuti magusaid kooke. Iga päevaga hakkab üha rohkem tunduma, et sööme liiga palju :D Pärast õhtusööki on tavaline lause: „Oh, I ate too much again.“ Kõik oli nii maitsev lihtsalt.

Nagu juba mainisin varem, otsustasime Reeliga, et värvime sibulakoortega mune. Tahtsime teha igale ühele ühe muna, seetõttu tuli neid värvida oma 20 tükki ja rohkemgi. Selgus, et näiteks Albaanias ja Poolas tehakse ka midagi sarnast või vähemalt on see neile tuttav, kuigi sibulakoortega värvimine nende jaoks tähendab lihtsalt munade ja sibulakoorte koos keetmist, mitte aga koorte munade ümber mähkimist, nii et muster tekiks. Lääne-Euroopa jaoks oli aga meie tegevus üllatav ja midagi uut. Nii tahtis hollandlane Lisa ka kohe meiega ühineda. Katsetasime nii punaste kui kollaste koorte, samuti riisiteradega. Tulemusi võite näha piltidelt.

Ja arvan, et esimest korda õnnestus mul munade värvimisel lõhkuda ära muna. Olime just alguses Reeliga arutanud ja ka Lisale seletanud, et liiga kõvasti ei tasu munade ümber koori ja riiet siduda, sest on oht, et purustame nii koore. 10 minutit hiljem Reeli tegigi seda. Ja kaks minutit hiljem viskasin mina muna maha. Vähemalt saime pärast munavõileiba süüa :D

Värvitud mune aga ei saanud niisama jätta. Loomulikult tuli ka koksimismängu mängida. Koksimine tekitas palju elevust ning Nikola tegi ettepaneku, et järgmine aasta võiksime põnevuse lisamiseks katsetada tooreste munadega. Kui lihavõtted oleksid 1. aprillil, oleks see päris hea aprillinali. Püüdsime küll selgitada ühte võitjat, aga kuna kõik koksisid läbisegi ja inimesi oli palju, siis lõpliku munakoksimise meistrit seekord ei selgunud. Mõnedel andmetel oli selleks Lisa, samas jäi ka minu muna ühest otsast terveks. Igal juhul oli ülimalt tore näha, kuidas nii lihtne asi võib tohutult rõõmu pakkuda. Ilmselt sellepärast ongi lapsed nii paljudest asjadest vaimustuses, sest alguses on kõik nende jaoks uus ja seninägematu. Teiste suur vaimustus tekitas ka endas jälle tunde, et mängiks kohe veel midagi lihtsat aga lõbusat ja ehk ka natuke uut.

Lõpuks, pärast kolme ja poolt nädalat sain ma oma toa! Kuna Reeli ja Martin kolisid püsivalt või vähemalt pikemaks ajaks Eskifjördurisse, jäi nende tuba vabaks ja sellest nädalast olen mina siin. Super-super rõõmus olen nüüd. Kuigi pean tuba ilmselt juba õige pea kellegagi jagama hakkama, on see siiski parem kui ajutine, üsna pime ja läbikäidav tuba. Ja muidugi pole üle-üldse kindel, et see minu viimaseks toaks jääb, aga praegu pole see oluline. Kui vaja, võitlen selle toa eest, et saaksin siia jääda :D
Siin on nii palju valgust ja katuseaken, kust öösel on võimalik tähti ja virmalisi vaadata.
Ning suurepärase maalinguga sein. Oh...ja enam ei pea arvutiga koguaeg teise majja minema, kui netti tahad. Isegi peegli sain endale, minu jaoks kohustuslik asi! Vedas, et sinise maja elanikud just täna koos Totiga (meie organisatsiooni juhatajaga) endale riidekappe ja muud vajaliku ostma läksid, nii tõi Guillermo mulle juba lõunapausil uue peegli, isegi suurema kui lootsin. Ilmselt aja pikku koguneb vajalikke asju siia veelgi :)
Päeval juba ootasin, kuna tööpäev läbi on ja jälle mõnusat aega saan siin nautida. Eile tähistasin uut tuba ka suure kausitäie jäätisega....mmmm. Nüüd kutsun kõiki pigem enda tuppa külla, mitte ei käi teistel külas :) Tulge ka, praegu olete mul ainult seina peal. Mhmh...just nagu lubasin, on nüüd lõpuks ka fotod omale seinal koha leidnud. Neid sai ikka päris palju kokku. Aga ühestki poleks ka loobunud.

Laupäeval oli jälle deja vu tunne. Nagu eelmiselgi nädalavahetusel oli meil ka seekord justkui plaan olemas, aga kõik võib hetkega muutuda. Nimelt plaanisime laupäeval minna Reykjaviki lähedal asuvatesse mägedesse matkama. Paar tundi üles, väike piknik ja paar tundi alla kõndimiseks. Hommikul tundus aga, et ilm on pilves ja pärastlõunaks lubas lund, seega võiksime küll minna, aga vaade ei oleks midagi erilist. Osad olid küll väga pettunud, aga teate küll: meil on aega veel, meil on aega veel...
Midagi tahtsime aga siiski teha. Nii otsustasime, et lähme Alftanes'i. See on väike linn Reykjaviki kõrval, umbes sarnane nagu Tallinna ümber on uuselamurajoonid. Lõunasöök kaasas seadsime sammud bussipeatusesse. Selleks ajaks oli juba ka päike välja tulnud ja tegelikult säras see kogu päeva, nii et oleksime saanud ka mägedesse minna. Aga kuna bussid sinna lähevad ainult paar korda päevas, siis plaani enam tagasi muuta ei saanud.
Reykjaviki linnaliini bussipilet maksab 350 ISK ehk umbes 2,12 € ja kehtib 1h. Bussipealt piletit ostes peab sul aga täpne raha olema, sest bussijuhid raha tagasi anda ei saa. Kui sul väikest raha pole, pead lihtsalt rohkem maksma. Raha paned bussijuhi juures olevasse rahakassasse ja ta annab sulle vastu pileti. Kõige üllatavam oli, et vähemalt meie bussijuht ei tahtnud isegi raha üle lugeda. Eestis oleksid vist küll bussid sellise süsteemi juures omadega väga miinustes juba.
Loomulikult suutsime me õiges peatuses maha minna, avastada, et see on vale peatus, uuesti bussi peale tormata, välja selgitada, et see siiski oli õige peatus ja seetõttu järgmisest peatusest uuesti tagasi kõndida. Aga kiiret polnud ja nalja sai. Järgmise bussiga sõitsime edasi Alftanes'i keskusesse. Meid ootasid seal ees juba Lara ja Abi Hispaaniast, kes on samuti vabatahtlikud, kuid teises organisatsioonis.
Alftanes on tõesti nagu uuselamurajoon, kus elavad peamiselt vist jõukamad inimesed. Paljud majad meenutavad natuke nagu põllule ehitatud karpe. Kuigi vaade merele on ilus, siis olen nõus sellest loobuma kui peaksin sellises majas elama. Kõik tundus väga lage ja tühi ja elutu.
Jalutasime mere äärde ning esimest korda nägin Islandil ka midagi liivaranna sarnast. Muidugi ei ole see valge liiv ja suure osa moodustavad kivid ning adru. Tahtsime minna ka väiksele poolsaarele, aga kohalikud teadsid rääkida, et tõus võib tulla viie minutiga ning sel juhul ei saaks me enam kuiva jalaga tagasi.
Merd ja maad eraldab kivirahnudest vall, mis ilmselt kaitseb tormide eest. Kui varem ma ei suutnud otsustada, kas ma olen siis rohkem mere või mägede inimene, siis nüüd kui mul on mõlemad korraga olemas, saan aru, et olen ikka rohkem mere inimene. Nii palju õhku, tuult ja avarust. Lihtsalt tahaks istuda neile kividele ja olla. Ma pean sinna kindlasti tagasi minema. See oli suurepärane. Samamoodi nautisime seal ka lõunat - täiesti suvalise koha peal oli piknikulaud justkui meie jaoks loodud. Matkamine on ikka ülimalt mõnus. Ma arvan, et Eestisse tagasi tulles peaks seda rohkem tegema. Nii, et kes minuga ühineb?
Kõhud täis, liikusime oma uue sihtmärgi suunas - presidendi residents. See on huvitav - siin pole see ümbritestud kõrgete aedadega, ei asu paksu metsa sees ega ka eraldatud saarel. Ei, presidendi maja on ilus valge maja künka peal kiriku taga. Kuna tahtsime võimalikult palju matakata ja loodust näha ning tee läks väga suure ringiga, hakkasime kõndima üle põllu. Esmalt muidugi suutsime valida kõige mudasema neist. See läbitud, ootas meid ees kraav voolava veega, mis oli ületamiseks liiga lai. Pole hullu, kõndisime teises suunas - jälle kraav, seekord õnneks ületatav. Nii tuli meil ületada vähemalt 4-5 kraavi enne kui oma eesmärgini jõudsime. Lara ja Abi olid muidugi väga altid uudistama kõike lähedalt, nii sai nähtud ka turvameest, kes loomulikult meil lahkuda palus.

Jalutasime tagasi ühte bussipeatustest. Bussipeatused on siinkandis muide väga tihedalt, linnas vahel isegi nii, et näed ühest peatusest juba järgmist. Päris täpselt me aga aru ei saanud, mis pidi see bussiring käib ja nii sõitis buss meile küll väga lähedale, aga siiski meist mööda. Järgmine pidi tulema poole tunni pärast. Mõtlesime, et võiksime jalutada ju järgmisesse peatussese, aga just nende kahe peatuse vahel oli nii pikk maa, mida poole tunniga vist ära ei kõnniks. Otsustasime hääletada. Kolm inimest ühele autole ja kolm teisele. Meil vedas ja mina, Juline ning Claudio saime peaaegu kohe esimese auto peale. Autojuht oli väga stiilne ja korrektse välimusega neljakümnendates naine, kes ütles, et oleme esimesed hääletajad, keda ta kunagi on peale võtnud, aga me olevat väga toredad tundunud. Rääkisime lühidalt, mida meie teeme ning uurisin ka, millega tema tegeleb. Ta vastas, et omab Reykjavikis iluspaad. Autost väljudes nägin ka autoküljel firma veebiaadressi. Koju tulles otsustasin järgi vaadata, mis spaa see siis on. Ja minu üllatus oli suur. See ongi nii, et sa võid väga vabalt kohata Islandil tuntud inimesi, ilma ise seda teadmata. Meid pealevõtnud naine oli Linda Pétursdóttir, endine miss Island ja miss World. Ülimalt veider ikka :D

Seega sai veedetud järjekordselt ülimalt mõnus päev toredate inimeste ja suurepärase ilmaga, mille lõpetasime lühikese suplusega ujulas ning kuumaveevannis. Õnnetase tõusis järjekordselt.