Eelmine nädalavahetus olid lihavõtted. Kui Eestis on poed sellepuhul igasugust pudi-padi kraami ja spetsiaalselt pühadeks trükitud paberitega kaetud šokolaade täis, siis Islandil on ainuke, mille järgi võid märgata, et lihavõtted on tulemas, igas poes silma hakkavad suured šokolaadimunad, mille sees on siis muid maiustusi ja vist ka väike mänguasi. Ja mõned väiksed šokolaadimunakesed on veel, aga see on ka kõik.
Kuid kui pühad on kätte jõudnud, siis on veel midagi, mille järgi ära tunda, et midagi on toimumas. Nimelt – pühad algavad juba neljapäeval ja kestavad esmaspäevani, nii et kui te kõik veel neljapäeval töötasite ja õppisite ning esmaspäeval juba uuesti tööpostil olite, nautisin mina kas siis juba või ikka veel vaba päeva :)
Kui enamus päevadest tegi igaüks omi asju, siis pühapäeva õhtul otsustasime korraldada ühise pühade õhtusöögi ehk kõik said valmistada midagi, mida nende kodus lihavõtete ajal tavaliselt tehakse. Nii saime maitsta nii liha- kui sibulapirukat, täidetud mune, salateid, samuti magusaid kooke. Iga päevaga hakkab üha rohkem tunduma, et sööme liiga palju :D Pärast õhtusööki on tavaline lause: „Oh, I ate too much again.“ Kõik oli nii maitsev lihtsalt.
Nagu juba mainisin varem, otsustasime Reeliga, et värvime sibulakoortega mune. Tahtsime teha igale ühele ühe muna, seetõttu tuli neid värvida oma 20 tükki ja rohkemgi. Selgus, et näiteks Albaanias ja Poolas tehakse ka midagi sarnast või vähemalt on see neile tuttav, kuigi sibulakoortega värvimine nende jaoks tähendab lihtsalt munade ja sibulakoorte koos keetmist, mitte aga koorte munade ümber mähkimist, nii et muster tekiks. Lääne-Euroopa jaoks oli aga meie tegevus üllatav ja midagi uut. Nii tahtis hollandlane Lisa ka kohe meiega ühineda. Katsetasime nii punaste kui kollaste koorte, samuti riisiteradega. Tulemusi võite näha piltidelt.
Ja arvan, et esimest korda õnnestus mul munade värvimisel lõhkuda ära muna. Olime just alguses Reeliga arutanud ja ka Lisale seletanud, et liiga kõvasti ei tasu munade ümber koori ja riiet siduda, sest on oht, et purustame nii koore. 10 minutit hiljem Reeli tegigi seda. Ja kaks minutit hiljem viskasin mina muna maha. Vähemalt saime pärast munavõileiba süüa :D
Värvitud mune aga ei saanud niisama jätta. Loomulikult tuli ka koksimismängu mängida. Koksimine tekitas palju elevust ning Nikola tegi ettepaneku, et järgmine aasta võiksime põnevuse lisamiseks katsetada tooreste munadega. Kui lihavõtted oleksid 1. aprillil, oleks see päris hea aprillinali. Püüdsime küll selgitada ühte võitjat, aga kuna kõik koksisid läbisegi ja inimesi oli palju, siis lõpliku munakoksimise meistrit seekord ei selgunud. Mõnedel andmetel oli selleks Lisa, samas jäi ka minu muna ühest otsast terveks. Igal juhul oli ülimalt tore näha, kuidas nii lihtne asi võib tohutult rõõmu pakkuda. Ilmselt sellepärast ongi lapsed nii paljudest asjadest vaimustuses, sest alguses on kõik nende jaoks uus ja seninägematu. Teiste suur vaimustus tekitas ka endas jälle tunde, et mängiks kohe veel midagi lihtsat aga lõbusat ja ehk ka natuke uut.
Kuid kui pühad on kätte jõudnud, siis on veel midagi, mille järgi ära tunda, et midagi on toimumas. Nimelt – pühad algavad juba neljapäeval ja kestavad esmaspäevani, nii et kui te kõik veel neljapäeval töötasite ja õppisite ning esmaspäeval juba uuesti tööpostil olite, nautisin mina kas siis juba või ikka veel vaba päeva :)
Kui enamus päevadest tegi igaüks omi asju, siis pühapäeva õhtul otsustasime korraldada ühise pühade õhtusöögi ehk kõik said valmistada midagi, mida nende kodus lihavõtete ajal tavaliselt tehakse. Nii saime maitsta nii liha- kui sibulapirukat, täidetud mune, salateid, samuti magusaid kooke. Iga päevaga hakkab üha rohkem tunduma, et sööme liiga palju :D Pärast õhtusööki on tavaline lause: „Oh, I ate too much again.“ Kõik oli nii maitsev lihtsalt.
Nagu juba mainisin varem, otsustasime Reeliga, et värvime sibulakoortega mune. Tahtsime teha igale ühele ühe muna, seetõttu tuli neid värvida oma 20 tükki ja rohkemgi. Selgus, et näiteks Albaanias ja Poolas tehakse ka midagi sarnast või vähemalt on see neile tuttav, kuigi sibulakoortega värvimine nende jaoks tähendab lihtsalt munade ja sibulakoorte koos keetmist, mitte aga koorte munade ümber mähkimist, nii et muster tekiks. Lääne-Euroopa jaoks oli aga meie tegevus üllatav ja midagi uut. Nii tahtis hollandlane Lisa ka kohe meiega ühineda. Katsetasime nii punaste kui kollaste koorte, samuti riisiteradega. Tulemusi võite näha piltidelt.
Ja arvan, et esimest korda õnnestus mul munade värvimisel lõhkuda ära muna. Olime just alguses Reeliga arutanud ja ka Lisale seletanud, et liiga kõvasti ei tasu munade ümber koori ja riiet siduda, sest on oht, et purustame nii koore. 10 minutit hiljem Reeli tegigi seda. Ja kaks minutit hiljem viskasin mina muna maha. Vähemalt saime pärast munavõileiba süüa :D
Värvitud mune aga ei saanud niisama jätta. Loomulikult tuli ka koksimismängu mängida. Koksimine tekitas palju elevust ning Nikola tegi ettepaneku, et järgmine aasta võiksime põnevuse lisamiseks katsetada tooreste munadega. Kui lihavõtted oleksid 1. aprillil, oleks see päris hea aprillinali. Püüdsime küll selgitada ühte võitjat, aga kuna kõik koksisid läbisegi ja inimesi oli palju, siis lõpliku munakoksimise meistrit seekord ei selgunud. Mõnedel andmetel oli selleks Lisa, samas jäi ka minu muna ühest otsast terveks. Igal juhul oli ülimalt tore näha, kuidas nii lihtne asi võib tohutult rõõmu pakkuda. Ilmselt sellepärast ongi lapsed nii paljudest asjadest vaimustuses, sest alguses on kõik nende jaoks uus ja seninägematu. Teiste suur vaimustus tekitas ka endas jälle tunde, et mängiks kohe veel midagi lihtsat aga lõbusat ja ehk ka natuke uut.
RSS Feed