Laupäeval oli jälle deja vu tunne. Nagu eelmiselgi nädalavahetusel oli meil ka seekord justkui plaan olemas, aga kõik võib hetkega muutuda. Nimelt plaanisime laupäeval minna Reykjaviki lähedal asuvatesse mägedesse matkama. Paar tundi üles, väike piknik ja paar tundi alla kõndimiseks. Hommikul tundus aga, et ilm on pilves ja pärastlõunaks lubas lund, seega võiksime küll minna, aga vaade ei oleks midagi erilist. Osad olid küll väga pettunud, aga teate küll: meil on aega veel, meil on aega veel...
Midagi tahtsime aga siiski teha. Nii otsustasime, et lähme Alftanes'i. See on väike linn Reykjaviki kõrval, umbes sarnane nagu Tallinna ümber on uuselamurajoonid. Lõunasöök kaasas seadsime sammud bussipeatusesse. Selleks ajaks oli juba ka päike välja tulnud ja tegelikult säras see kogu päeva, nii et oleksime saanud ka mägedesse minna. Aga kuna bussid sinna lähevad ainult paar korda päevas, siis plaani enam tagasi muuta ei saanud.
Reykjaviki linnaliini bussipilet maksab 350 ISK ehk umbes 2,12 € ja kehtib 1h. Bussipealt piletit ostes peab sul aga täpne raha olema, sest bussijuhid raha tagasi anda ei saa. Kui sul väikest raha pole, pead lihtsalt rohkem maksma. Raha paned bussijuhi juures olevasse rahakassasse ja ta annab sulle vastu pileti. Kõige üllatavam oli, et vähemalt meie bussijuht ei tahtnud isegi raha üle lugeda. Eestis oleksid vist küll bussid sellise süsteemi juures omadega väga miinustes juba.
Loomulikult suutsime me õiges peatuses maha minna, avastada, et see on vale peatus, uuesti bussi peale tormata, välja selgitada, et see siiski oli õige peatus ja seetõttu järgmisest peatusest uuesti tagasi kõndida. Aga kiiret polnud ja nalja sai. Järgmise bussiga sõitsime edasi Alftanes'i keskusesse. Meid ootasid seal ees juba Lara ja Abi Hispaaniast, kes on samuti vabatahtlikud, kuid teises organisatsioonis.
Alftanes on tõesti nagu uuselamurajoon, kus elavad peamiselt vist jõukamad inimesed. Paljud majad meenutavad natuke nagu põllule ehitatud karpe. Kuigi vaade merele on ilus, siis olen nõus sellest loobuma kui peaksin sellises majas elama. Kõik tundus väga lage ja tühi ja elutu.
Jalutasime mere äärde ning esimest korda nägin Islandil ka midagi liivaranna sarnast. Muidugi ei ole see valge liiv ja suure osa moodustavad kivid ning adru. Tahtsime minna ka väiksele poolsaarele, aga kohalikud teadsid rääkida, et tõus võib tulla viie minutiga ning sel juhul ei saaks me enam kuiva jalaga tagasi.
Merd ja maad eraldab kivirahnudest vall, mis ilmselt kaitseb tormide eest. Kui varem ma ei suutnud otsustada, kas ma olen siis rohkem mere või mägede inimene, siis nüüd kui mul on mõlemad korraga olemas, saan aru, et olen ikka rohkem mere inimene. Nii palju õhku, tuult ja avarust. Lihtsalt tahaks istuda neile kividele ja olla. Ma pean sinna kindlasti tagasi minema. See oli suurepärane. Samamoodi nautisime seal ka lõunat - täiesti suvalise koha peal oli piknikulaud justkui meie jaoks loodud. Matkamine on ikka ülimalt mõnus. Ma arvan, et Eestisse tagasi tulles peaks seda rohkem tegema. Nii, et kes minuga ühineb?
Kõhud täis, liikusime oma uue sihtmärgi suunas - presidendi residents. See on huvitav - siin pole see ümbritestud kõrgete aedadega, ei asu paksu metsa sees ega ka eraldatud saarel. Ei, presidendi maja on ilus valge maja künka peal kiriku taga. Kuna tahtsime võimalikult palju matakata ja loodust näha ning tee läks väga suure ringiga, hakkasime kõndima üle põllu. Esmalt muidugi suutsime valida kõige mudasema neist. See läbitud, ootas meid ees kraav voolava veega, mis oli ületamiseks liiga lai. Pole hullu, kõndisime teises suunas - jälle kraav, seekord õnneks ületatav. Nii tuli meil ületada vähemalt 4-5 kraavi enne kui oma eesmärgini jõudsime. Lara ja Abi olid muidugi väga altid uudistama kõike lähedalt, nii sai nähtud ka turvameest, kes loomulikult meil lahkuda palus.
Jalutasime tagasi ühte bussipeatustest. Bussipeatused on siinkandis muide väga tihedalt, linnas vahel isegi nii, et näed ühest peatusest juba järgmist. Päris täpselt me aga aru ei saanud, mis pidi see bussiring käib ja nii sõitis buss meile küll väga lähedale, aga siiski meist mööda. Järgmine pidi tulema poole tunni pärast. Mõtlesime, et võiksime jalutada ju järgmisesse peatussese, aga just nende kahe peatuse vahel oli nii pikk maa, mida poole tunniga vist ära ei kõnniks. Otsustasime hääletada. Kolm inimest ühele autole ja kolm teisele. Meil vedas ja mina, Juline ning Claudio saime peaaegu kohe esimese auto peale. Autojuht oli väga stiilne ja korrektse välimusega neljakümnendates naine, kes ütles, et oleme esimesed hääletajad, keda ta kunagi on peale võtnud, aga me olevat väga toredad tundunud. Rääkisime lühidalt, mida meie teeme ning uurisin ka, millega tema tegeleb. Ta vastas, et omab Reykjavikis iluspaad. Autost väljudes nägin ka autoküljel firma veebiaadressi. Koju tulles otsustasin järgi vaadata, mis spaa see siis on. Ja minu üllatus oli suur. See ongi nii, et sa võid väga vabalt kohata Islandil tuntud inimesi, ilma ise seda teadmata. Meid pealevõtnud naine oli Linda Pétursdóttir, endine miss Island ja miss World. Ülimalt veider ikka :D
Seega sai veedetud järjekordselt ülimalt mõnus päev toredate inimeste ja suurepärase ilmaga, mille lõpetasime lühikese suplusega ujulas ning kuumaveevannis. Õnnetase tõusis järjekordselt.
Midagi tahtsime aga siiski teha. Nii otsustasime, et lähme Alftanes'i. See on väike linn Reykjaviki kõrval, umbes sarnane nagu Tallinna ümber on uuselamurajoonid. Lõunasöök kaasas seadsime sammud bussipeatusesse. Selleks ajaks oli juba ka päike välja tulnud ja tegelikult säras see kogu päeva, nii et oleksime saanud ka mägedesse minna. Aga kuna bussid sinna lähevad ainult paar korda päevas, siis plaani enam tagasi muuta ei saanud.
Reykjaviki linnaliini bussipilet maksab 350 ISK ehk umbes 2,12 € ja kehtib 1h. Bussipealt piletit ostes peab sul aga täpne raha olema, sest bussijuhid raha tagasi anda ei saa. Kui sul väikest raha pole, pead lihtsalt rohkem maksma. Raha paned bussijuhi juures olevasse rahakassasse ja ta annab sulle vastu pileti. Kõige üllatavam oli, et vähemalt meie bussijuht ei tahtnud isegi raha üle lugeda. Eestis oleksid vist küll bussid sellise süsteemi juures omadega väga miinustes juba.
Loomulikult suutsime me õiges peatuses maha minna, avastada, et see on vale peatus, uuesti bussi peale tormata, välja selgitada, et see siiski oli õige peatus ja seetõttu järgmisest peatusest uuesti tagasi kõndida. Aga kiiret polnud ja nalja sai. Järgmise bussiga sõitsime edasi Alftanes'i keskusesse. Meid ootasid seal ees juba Lara ja Abi Hispaaniast, kes on samuti vabatahtlikud, kuid teises organisatsioonis.
Alftanes on tõesti nagu uuselamurajoon, kus elavad peamiselt vist jõukamad inimesed. Paljud majad meenutavad natuke nagu põllule ehitatud karpe. Kuigi vaade merele on ilus, siis olen nõus sellest loobuma kui peaksin sellises majas elama. Kõik tundus väga lage ja tühi ja elutu.
Jalutasime mere äärde ning esimest korda nägin Islandil ka midagi liivaranna sarnast. Muidugi ei ole see valge liiv ja suure osa moodustavad kivid ning adru. Tahtsime minna ka väiksele poolsaarele, aga kohalikud teadsid rääkida, et tõus võib tulla viie minutiga ning sel juhul ei saaks me enam kuiva jalaga tagasi.
Merd ja maad eraldab kivirahnudest vall, mis ilmselt kaitseb tormide eest. Kui varem ma ei suutnud otsustada, kas ma olen siis rohkem mere või mägede inimene, siis nüüd kui mul on mõlemad korraga olemas, saan aru, et olen ikka rohkem mere inimene. Nii palju õhku, tuult ja avarust. Lihtsalt tahaks istuda neile kividele ja olla. Ma pean sinna kindlasti tagasi minema. See oli suurepärane. Samamoodi nautisime seal ka lõunat - täiesti suvalise koha peal oli piknikulaud justkui meie jaoks loodud. Matkamine on ikka ülimalt mõnus. Ma arvan, et Eestisse tagasi tulles peaks seda rohkem tegema. Nii, et kes minuga ühineb?
Kõhud täis, liikusime oma uue sihtmärgi suunas - presidendi residents. See on huvitav - siin pole see ümbritestud kõrgete aedadega, ei asu paksu metsa sees ega ka eraldatud saarel. Ei, presidendi maja on ilus valge maja künka peal kiriku taga. Kuna tahtsime võimalikult palju matakata ja loodust näha ning tee läks väga suure ringiga, hakkasime kõndima üle põllu. Esmalt muidugi suutsime valida kõige mudasema neist. See läbitud, ootas meid ees kraav voolava veega, mis oli ületamiseks liiga lai. Pole hullu, kõndisime teises suunas - jälle kraav, seekord õnneks ületatav. Nii tuli meil ületada vähemalt 4-5 kraavi enne kui oma eesmärgini jõudsime. Lara ja Abi olid muidugi väga altid uudistama kõike lähedalt, nii sai nähtud ka turvameest, kes loomulikult meil lahkuda palus.
Jalutasime tagasi ühte bussipeatustest. Bussipeatused on siinkandis muide väga tihedalt, linnas vahel isegi nii, et näed ühest peatusest juba järgmist. Päris täpselt me aga aru ei saanud, mis pidi see bussiring käib ja nii sõitis buss meile küll väga lähedale, aga siiski meist mööda. Järgmine pidi tulema poole tunni pärast. Mõtlesime, et võiksime jalutada ju järgmisesse peatussese, aga just nende kahe peatuse vahel oli nii pikk maa, mida poole tunniga vist ära ei kõnniks. Otsustasime hääletada. Kolm inimest ühele autole ja kolm teisele. Meil vedas ja mina, Juline ning Claudio saime peaaegu kohe esimese auto peale. Autojuht oli väga stiilne ja korrektse välimusega neljakümnendates naine, kes ütles, et oleme esimesed hääletajad, keda ta kunagi on peale võtnud, aga me olevat väga toredad tundunud. Rääkisime lühidalt, mida meie teeme ning uurisin ka, millega tema tegeleb. Ta vastas, et omab Reykjavikis iluspaad. Autost väljudes nägin ka autoküljel firma veebiaadressi. Koju tulles otsustasin järgi vaadata, mis spaa see siis on. Ja minu üllatus oli suur. See ongi nii, et sa võid väga vabalt kohata Islandil tuntud inimesi, ilma ise seda teadmata. Meid pealevõtnud naine oli Linda Pétursdóttir, endine miss Island ja miss World. Ülimalt veider ikka :D
Seega sai veedetud järjekordselt ülimalt mõnus päev toredate inimeste ja suurepärase ilmaga, mille lõpetasime lühikese suplusega ujulas ning kuumaveevannis. Õnnetase tõusis järjekordselt.
RSS Feed