Nüüd kui enam palju pole jäänud, tuleb riburadapidi käia veel kõigis neis kohtades, mis nägemata. Võib-olla mäletate, et kevadel juba tahtsime Vestmannaeyjar'ile minna, aga tugeva tuule tõttu praam ei liikunud. Küll otsisin igasuguseid võimalusi, kuidas seal ikka ära käia, aga pidevalt ei sobinud minu ajakava teiste plaanidega. Mõtlesin juba, et ehk poleks üldse halb mõte sinna üksinda minna. Õnneks aga on Loic'il sõbrad külas ning ka neil oli plaan saart külastada. Leidsime soodsa auto ja koos laevapiletiga maksime reisi eest umbes 25 eurot ainult. Pluss 2-3 eurot kommide eest, sest ma olin piisavalt juhm ja ei saanud aru, kuidas automaat töötab :D Ehk siis kaardiga makstes nagu ikka arvasin, et enne tuleb panna pin-kood ja siis alles tootekood, aga tegelikult tuli kohe tootekood panna. valikus oli paarkümmend toodet ja muidug ühtisid minu pinkoodi kaks esimest numbrit ühe tootekoodiga (üsna väike võimalus) ja loomulikult oli see neist toodetest pea ainus, mida keegi ei söö. Ma isegi ei kujuta ette, et islandlastele need maitseda võiksid. Kirjeldus oli pakendil järgmine: ekstra strong hard bouiled liquorice candy with ammonium chloride. Ammoonium kloriid on siis see salmiaak, mida soomlasedki söövad. Ei ahvatle just maitsema. Ning teiste nägudest, kes proovisid võis kahe sekundi päris leida küsimuse, kus on lähim prügkast :D
Leidsin eyar.net lehelt ka foto, milline näeb saar välja õhust vaadatuna. Vaade on põhjast lõunasse. Foto allosas näha olev laht viib sadamasse. Vasakul olev kõrgem mägi on uus vulkaan Eldfell ja sellest natuke üleval paremal Helgafell. Hall rist on lennujaam.
Natuke Vestmannaeyar'ist:
Asub Islandi lõunarannikul, 10 km kaugusel Islandi saarest.
Koosneb umbes 40 laavasaarest, suurim saar on Heimaey, mis on saarestiku ainuke asutatud saar, kus elab veidi üle 4000 inimese.
Saarte kogupindala on 16-17km².
1963–1967 tekkis vulkaanipurske tagajärjel tagajärjel saarestiku pindalalt teine ja ka kõige lõunapoolsem saar Surtsey. Ühtlasi on see ka maailma noorim saar.
1973 aasta algusest kuni juunini purskas Heimaey saarel Helgafelli vulkaan. Purse laastas suure osa linnast. ning samal ajal tekkis uus vulkaan Eldfell (islandi keeles Tulemägi). Heimaey saare pindala kasvas vulkaanipurske tagajärjel 2,5 km² võrra. Vulkaanipurse ähvardas isegi sulgeda sadama, selle takistamiseks jahutati kuuma laavat külmade veejugadega.
1998-2003 oli Heimay saar koduks maailmas tuntud mõõkvaal Keiko'le kes oli filmi "Free Willy" staar.
Vestmannaeyjar'it võib nimetada ka Põhja lunnide või siis inglise keeles Atlantic puffinite saarteks. Just siin saartel asub nende suurim koloonia ja seda mitte ainult Islandil vaid kogu maailmas. Rohkem kui miljon puffinit. Pehmed turbamättad on ideaalsed pesapaikade loomiseks ning ka toidulaud on neile sobiv. Loomulikult nägime meiegi võiks isegi öelda, et tuhandeid puffineid nii maal kui meres. Kui vaadata kalju pealt alla merele, näed, et meri on tuhandeid väikseid musti täpikesi täis. Need kõik on puffinid. Ma arvan, et puffin on minu lemmiklind nüüd kohe kindlasti!
Veetsime pea terve päeva saarel matkates. Jõudsime saarele umbes kahe paiku ja tagasi läks praam pool üheksa õhtul. Kui minnes meri loksutas ikka korralikult ja kogu aeg oli sees õõnes tunne, siis tagasitulles oli meri juba üsna rahulik.
Kaasas oli meil natuke süüa ning muud polnudki vaja. Saar on tõesti nii väike, et pea igalt poolt näed juba merekallast. Esmalt otsustasime matkate Eldfelli otsa. Suutsime valida kõige raskema viisi ning mitukümmend meetrit 45kraadisest kiviklibu mäest üles ronida oli jällegi paras katsumus. Aga vaade saarele oli super. Sama matka tegime ka Helgafelli otsa. Muidugi kõige raskemat teed pidi. Tegelikult seal saarel väga ei saagi aru, kus on tee ja kus niisama heinamaa. Tundub, et võid enam-vähem ükskõik kus kõndida - kord oled lammaste karjamaal, siis juba peaaegu, et lennuväljal ning järgmisel hetkel avastad end peaaegu kellegi tagaaiast. Kõik on väga miniatuurne.
Nagu viimasel ajal kombeks, ei pääsenud me ka sel korral tugevatest vihmahoogudest ning kuigi tahtsime jõuda saare teise otsa välja, hakkasid inimesed lõpuks väsima ja hakkasime ka mõtlema, et peaks tagasi sadama poole minema. Aga veel oli aega ning nii otsustasime mina ja Loic, et lähem umbes pool tundi edasi ja vaatame kui kaugele jõuame. Jõudsime ühte puffinivaatlus majja. See tuli täpselt õigel hetkel, sest jälle hakkas sadama. Ise kuivas olles oli super neid linnukesi jälle näha ning samal ajal nautida õhtusööki. Ettenägelikult tegin matkaks pannkooke, sest nendest Bonuse võileibadest on mul juba isu nii täis, et ei taha enam näha ka eriti. Seega saare lõppu me täiesti ei jõudnud, aga veidikene lisakõndimist tasus ära. Ning kui hakkasime tagasi linna poole astuma, vedas meil veel eriti - just kui oli hakanud jälle sadama, möödus meist üks punane minibuss itaallastest turistidega, kes pakkusid, et võivad meid linna ära viia. Kaks korda ei olnud vaja paluda.
Pärast arutasime, et mõlemad olid mõelnud, et kindlasti see auto, mis meie selja tagant tuleb peatub ja küsib, kas saab meid linna viia :D
Nii jõudsime lõpuks tagasi veel enne Loic'i sõpru, kes ei tahtnud lisamatka teha. Saime oma märjad jalad radika kõrval ära kuivatada ning siin suutsin ma ka need ekstra vastikud kommid osta. Pärast seda oli küll veel suur šokolaadi isu, aga teiskorda enam ostma ei hakanud. Seekord otsustasin kohviautomaadi kasuks, kuid igaks juhuks, et olla kindel kuidas see töötab, lasin Loic'il enne kakao osta ja siis võtsin endale alles kohvi :)
Ma olen õnnelik, et lõpuks jõudsin sellele suurepärasele saarele ja kuigi päiksepaistega on saar kindlasti veelgi erilisem, võin juba nüüd öelda, et see on küll üks paradiisisaar. Ja et sinna jõudmiseks pidin nii kaua ootama, tundus alguses lausa uskumatu, et ma tõesti nüüd olengi siin!
Asub Islandi lõunarannikul, 10 km kaugusel Islandi saarest.
Koosneb umbes 40 laavasaarest, suurim saar on Heimaey, mis on saarestiku ainuke asutatud saar, kus elab veidi üle 4000 inimese.
Saarte kogupindala on 16-17km².
1963–1967 tekkis vulkaanipurske tagajärjel tagajärjel saarestiku pindalalt teine ja ka kõige lõunapoolsem saar Surtsey. Ühtlasi on see ka maailma noorim saar.
1973 aasta algusest kuni juunini purskas Heimaey saarel Helgafelli vulkaan. Purse laastas suure osa linnast. ning samal ajal tekkis uus vulkaan Eldfell (islandi keeles Tulemägi). Heimaey saare pindala kasvas vulkaanipurske tagajärjel 2,5 km² võrra. Vulkaanipurse ähvardas isegi sulgeda sadama, selle takistamiseks jahutati kuuma laavat külmade veejugadega.
1998-2003 oli Heimay saar koduks maailmas tuntud mõõkvaal Keiko'le kes oli filmi "Free Willy" staar.
Vestmannaeyjar'it võib nimetada ka Põhja lunnide või siis inglise keeles Atlantic puffinite saarteks. Just siin saartel asub nende suurim koloonia ja seda mitte ainult Islandil vaid kogu maailmas. Rohkem kui miljon puffinit. Pehmed turbamättad on ideaalsed pesapaikade loomiseks ning ka toidulaud on neile sobiv. Loomulikult nägime meiegi võiks isegi öelda, et tuhandeid puffineid nii maal kui meres. Kui vaadata kalju pealt alla merele, näed, et meri on tuhandeid väikseid musti täpikesi täis. Need kõik on puffinid. Ma arvan, et puffin on minu lemmiklind nüüd kohe kindlasti!
Veetsime pea terve päeva saarel matkates. Jõudsime saarele umbes kahe paiku ja tagasi läks praam pool üheksa õhtul. Kui minnes meri loksutas ikka korralikult ja kogu aeg oli sees õõnes tunne, siis tagasitulles oli meri juba üsna rahulik.
Kaasas oli meil natuke süüa ning muud polnudki vaja. Saar on tõesti nii väike, et pea igalt poolt näed juba merekallast. Esmalt otsustasime matkate Eldfelli otsa. Suutsime valida kõige raskema viisi ning mitukümmend meetrit 45kraadisest kiviklibu mäest üles ronida oli jällegi paras katsumus. Aga vaade saarele oli super. Sama matka tegime ka Helgafelli otsa. Muidugi kõige raskemat teed pidi. Tegelikult seal saarel väga ei saagi aru, kus on tee ja kus niisama heinamaa. Tundub, et võid enam-vähem ükskõik kus kõndida - kord oled lammaste karjamaal, siis juba peaaegu, et lennuväljal ning järgmisel hetkel avastad end peaaegu kellegi tagaaiast. Kõik on väga miniatuurne.
Nagu viimasel ajal kombeks, ei pääsenud me ka sel korral tugevatest vihmahoogudest ning kuigi tahtsime jõuda saare teise otsa välja, hakkasid inimesed lõpuks väsima ja hakkasime ka mõtlema, et peaks tagasi sadama poole minema. Aga veel oli aega ning nii otsustasime mina ja Loic, et lähem umbes pool tundi edasi ja vaatame kui kaugele jõuame. Jõudsime ühte puffinivaatlus majja. See tuli täpselt õigel hetkel, sest jälle hakkas sadama. Ise kuivas olles oli super neid linnukesi jälle näha ning samal ajal nautida õhtusööki. Ettenägelikult tegin matkaks pannkooke, sest nendest Bonuse võileibadest on mul juba isu nii täis, et ei taha enam näha ka eriti. Seega saare lõppu me täiesti ei jõudnud, aga veidikene lisakõndimist tasus ära. Ning kui hakkasime tagasi linna poole astuma, vedas meil veel eriti - just kui oli hakanud jälle sadama, möödus meist üks punane minibuss itaallastest turistidega, kes pakkusid, et võivad meid linna ära viia. Kaks korda ei olnud vaja paluda.
Pärast arutasime, et mõlemad olid mõelnud, et kindlasti see auto, mis meie selja tagant tuleb peatub ja küsib, kas saab meid linna viia :D
Nii jõudsime lõpuks tagasi veel enne Loic'i sõpru, kes ei tahtnud lisamatka teha. Saime oma märjad jalad radika kõrval ära kuivatada ning siin suutsin ma ka need ekstra vastikud kommid osta. Pärast seda oli küll veel suur šokolaadi isu, aga teiskorda enam ostma ei hakanud. Seekord otsustasin kohviautomaadi kasuks, kuid igaks juhuks, et olla kindel kuidas see töötab, lasin Loic'il enne kakao osta ja siis võtsin endale alles kohvi :)
Ma olen õnnelik, et lõpuks jõudsin sellele suurepärasele saarele ja kuigi päiksepaistega on saar kindlasti veelgi erilisem, võin juba nüüd öelda, et see on küll üks paradiisisaar. Ja et sinna jõudmiseks pidin nii kaua ootama, tundus alguses lausa uskumatu, et ma tõesti nüüd olengi siin!
RSS Feed