Et mitte järjekordselt nädalavahetust Reykjavikis veeta, otsustasime pühapäeval väikse reisi teha. Meie plaan oli minna Vestmannaeyjar'ile (Westman Islands) ehk siis saarestik Lõuna-Islandil, mõne tunni kaugusel Reykjavikist. Rentisime kaks autot ning saime kokku kümne liikmelise seltskonna kellega minna. Autorent maksis meile 5900 ISK (sh 20% soodustust) pluss poole reisi peal pidime võtma lisaks juurde kütust. Seega maksis igaüks lõpuks 2850 ISK, mis ühe päeva kohta ei ole väga palju arvestades seda kui palju meil õnnestus selle päeva jooksul näha.
Alustasime pühapäeva hommikut salatite ja võileibade valmistamisega ning kui Claudio, Loic ja Juline autodega kohale jõudsid, saime oma reisi alustada. Algselt oli plaan enne saarele minekut ka mõnda teist kohta näha, kuid autorendist öeldi meile, et praam läheb varem ja üldse teisest kohast kui olime arvestanud. Seega kindluse mõttes sõitsime otse sadamasse, mis asus küll väikses linnakeses, aga mille leidmine oli küllaltki keeruline. Sõitsime vist enne pooled tänavad läbi. Kusjuures Islandi väikelinnad näevad välja rohkem nagu väiksed külad või uuselamurajoonid – kõik majad on ühekordsed, paljud neist ühesugused igavad karbid. Puid pole peaaegu üldse. Kui linnas on juba ujula, on juba lootust, et tegemist on veidikene suurema linnaga. Kuigi see pole alati määrav.
Sadamasse jõudes selgus, et pilet on kallim kui olime arvestanud - 3000 ISKi üks suund. Keegi meist ei tahtnud nii palju maksta. Helistasime teise sadamasse, et olla kindlad, mis ajal ja kas sealne praam ka liigub ikka. Saime vastuseks, et tugeva tuule tõttu ei pruugi see minna ja läheb võib-olla üldse alles õhtul seitsme ajal. Nüüd tuli otsustada, kas lähme ehku peale sadamasse ja loodame heale ilmale või valime kohe teise suuna. Otsustasime pooleteise tunnise autosõidu kasuks, sest eesmärk oli lõppude lõpuks jõuda saarele.
Sadamasse jõudes saime aru, et vähemalt lõuna ajal ei lähe praam kuhugi. Kui isegi merel nii suurt lainetust polnud, siis sadamas oli see piisav, et praam ei sõidaks. Kõigi nägudes oli näha väikest pettumust. Aga küll me ükskord jõuame.
Otsustasime, et teeme oma lõunapikniku siis vähemalt sadama hoones, niikuinii seal kedagi polnud.
Pärast lõunat võtsime ette oma teise reisi sihtmärgi Reykjanes peninsula ehk Reykjaviki poolsaare. Irooniline on, et olin sama reisi teinud just kaks päeva tagasi kui see toimus work campis osalevatele inimestele. Kuna aga bussis oli vabu kohti, sain ka kaasa minna. Ja sel hetkel ei teadnud ma veel, et mul tegelikult on ka pühapäeval võimalus sama reis läbida. Mulle aga meeldis läbida sama marsruut teist korda, nüüd sai kõike teise nurga alt ja põhjalikumalt vaadata, sest meil ei olnud kindlat aega, millal peame tagasi olema.
Kõikidest järvedest, mägedest, majakatest, kuumaveeallikatest ja muudest kohtadest jättis mulle ilmselt kõige sügavama mulje Valahnúkur’i kalju. See koosneb justkui kahest väga kõrgest kaljust, mille otsa on võimalik kõndida ning mis lõppevad järsu langusega merre. Tipus olles on tunne, et parem on ilmselt istuda, sest tuul on tugev ja ümberringi valitseb suur avarus. Kui ennem arvasin, et Black Beach on minu lemmikkoht Islandil, siis nüüd pole ma enam nii kindel – pean vist veelkord sinna minema, et otsustada, milline neist kohtadest on see kõige võimsam.
Kui tuuline ilm oli täiesti ebasobiv praamiga saarele minekuks, siis mere nautimiseks oli ilm ideaalne. Lisaks kõrgetele kaljudele oli rannikul ka kohti, kus sai merele väga lähedale minna ning tunda, kuidas lained sind peaaegu kätte saavad samal ajal siiski ise ohutus kauguses seistes. Ja tuul läks järjest tugevamaks. Maagiline vaatepilt.
Sama maagiline oli meie reisi viimane sihtpunkt – üks majakas ja rand. See oli esimene rand, mis näeb välja nagu rand, millega oleme harjunud – peaaegu valge liivaga. Tundus väga kodune. Kuna oli juba õhtu, muutis päiksevalgus ranna eriti ilusaks.
Kokkuvõttes oli meie 12 tunnine reis täis nii palju maagilisi, imelisi ja sõnatuks tegevalt ilusaid kohti, et koju tagasi jõudes oli kõigi nende suurte emotsioonide tõttu isegi raske uinuda.
Alustasime pühapäeva hommikut salatite ja võileibade valmistamisega ning kui Claudio, Loic ja Juline autodega kohale jõudsid, saime oma reisi alustada. Algselt oli plaan enne saarele minekut ka mõnda teist kohta näha, kuid autorendist öeldi meile, et praam läheb varem ja üldse teisest kohast kui olime arvestanud. Seega kindluse mõttes sõitsime otse sadamasse, mis asus küll väikses linnakeses, aga mille leidmine oli küllaltki keeruline. Sõitsime vist enne pooled tänavad läbi. Kusjuures Islandi väikelinnad näevad välja rohkem nagu väiksed külad või uuselamurajoonid – kõik majad on ühekordsed, paljud neist ühesugused igavad karbid. Puid pole peaaegu üldse. Kui linnas on juba ujula, on juba lootust, et tegemist on veidikene suurema linnaga. Kuigi see pole alati määrav.
Sadamasse jõudes selgus, et pilet on kallim kui olime arvestanud - 3000 ISKi üks suund. Keegi meist ei tahtnud nii palju maksta. Helistasime teise sadamasse, et olla kindlad, mis ajal ja kas sealne praam ka liigub ikka. Saime vastuseks, et tugeva tuule tõttu ei pruugi see minna ja läheb võib-olla üldse alles õhtul seitsme ajal. Nüüd tuli otsustada, kas lähme ehku peale sadamasse ja loodame heale ilmale või valime kohe teise suuna. Otsustasime pooleteise tunnise autosõidu kasuks, sest eesmärk oli lõppude lõpuks jõuda saarele.
Sadamasse jõudes saime aru, et vähemalt lõuna ajal ei lähe praam kuhugi. Kui isegi merel nii suurt lainetust polnud, siis sadamas oli see piisav, et praam ei sõidaks. Kõigi nägudes oli näha väikest pettumust. Aga küll me ükskord jõuame.
Otsustasime, et teeme oma lõunapikniku siis vähemalt sadama hoones, niikuinii seal kedagi polnud.
Pärast lõunat võtsime ette oma teise reisi sihtmärgi Reykjanes peninsula ehk Reykjaviki poolsaare. Irooniline on, et olin sama reisi teinud just kaks päeva tagasi kui see toimus work campis osalevatele inimestele. Kuna aga bussis oli vabu kohti, sain ka kaasa minna. Ja sel hetkel ei teadnud ma veel, et mul tegelikult on ka pühapäeval võimalus sama reis läbida. Mulle aga meeldis läbida sama marsruut teist korda, nüüd sai kõike teise nurga alt ja põhjalikumalt vaadata, sest meil ei olnud kindlat aega, millal peame tagasi olema.
Kõikidest järvedest, mägedest, majakatest, kuumaveeallikatest ja muudest kohtadest jättis mulle ilmselt kõige sügavama mulje Valahnúkur’i kalju. See koosneb justkui kahest väga kõrgest kaljust, mille otsa on võimalik kõndida ning mis lõppevad järsu langusega merre. Tipus olles on tunne, et parem on ilmselt istuda, sest tuul on tugev ja ümberringi valitseb suur avarus. Kui ennem arvasin, et Black Beach on minu lemmikkoht Islandil, siis nüüd pole ma enam nii kindel – pean vist veelkord sinna minema, et otsustada, milline neist kohtadest on see kõige võimsam.
Kui tuuline ilm oli täiesti ebasobiv praamiga saarele minekuks, siis mere nautimiseks oli ilm ideaalne. Lisaks kõrgetele kaljudele oli rannikul ka kohti, kus sai merele väga lähedale minna ning tunda, kuidas lained sind peaaegu kätte saavad samal ajal siiski ise ohutus kauguses seistes. Ja tuul läks järjest tugevamaks. Maagiline vaatepilt.
Sama maagiline oli meie reisi viimane sihtpunkt – üks majakas ja rand. See oli esimene rand, mis näeb välja nagu rand, millega oleme harjunud – peaaegu valge liivaga. Tundus väga kodune. Kuna oli juba õhtu, muutis päiksevalgus ranna eriti ilusaks.
Kokkuvõttes oli meie 12 tunnine reis täis nii palju maagilisi, imelisi ja sõnatuks tegevalt ilusaid kohti, et koju tagasi jõudes oli kõigi nende suurte emotsioonide tõttu isegi raske uinuda.
RSS Feed