Laupäeval toimus Reykjavikis suur-suur Peekonifestival. Järjekordselt olid korraldajaks sama tänava kaupmehed, kes kevadel lillefestivaligi korraldasid. Kuigi ilm oli pilves ja tuuline ei sadanud meie õnneks vihma. Terve tänav oli paksult rahvast täis ning kõik nautisid melu. Elav muusika, lastele batuudid ning kõikvõimalikes erinevates variantides peekon - sushi, pizza, jäätis, mida vaid ette oskad kujutada.
Olime ka seekord vabatahtlikud ning meie peamine ülesanne oli valvata lapsi batuutidel - et nad jalanõud ära võtaksid , et neid liiga palju seal korraga poleks ja et kõik üldse korras oleks. Ei midagi rasket aga pärast kolm tundi seismist ja kõike seda kirjut siblimist sablimist on tunne päris väsitav. Siis kulub üks peekonipizza kindlasti ära.
Nng kui festival on läbi, tuleb ju kogu see praht ära koristada, nii et tere tulemast koristustiim!
Aga see kõik oli seda väärt. Tasuks saime tasuta süüa nii palju kui tahtsime, samuti tasuta koola ja õlu. Ning kui kõik oli lõppenud veel väike pidu koos veel rohkema söögi ja joogiga.

Nüüd kui enam palju pole jäänud, tuleb riburadapidi käia veel kõigis neis kohtades, mis nägemata. Võib-olla mäletate, et kevadel juba tahtsime Vestmannaeyjar'ile minna, aga tugeva tuule tõttu praam ei liikunud. Küll otsisin igasuguseid võimalusi, kuidas seal ikka ära käia, aga pidevalt ei sobinud minu ajakava teiste plaanidega. Mõtlesin juba, et ehk poleks üldse halb mõte sinna üksinda minna. Õnneks aga on Loic'il sõbrad külas ning ka neil oli plaan saart külastada. Leidsime soodsa auto ja koos laevapiletiga maksime reisi eest umbes 25 eurot ainult. Pluss 2-3 eurot kommide eest, sest ma olin piisavalt juhm ja ei saanud aru, kuidas automaat töötab :D Ehk siis kaardiga makstes nagu ikka arvasin, et enne tuleb panna pin-kood ja siis alles tootekood, aga tegelikult tuli kohe tootekood panna. valikus oli paarkümmend toodet ja muidug ühtisid minu pinkoodi kaks esimest numbrit ühe tootekoodiga (üsna väike võimalus) ja loomulikult oli see neist toodetest pea ainus, mida keegi ei söö. Ma isegi ei kujuta ette, et islandlastele need maitseda võiksid. Kirjeldus oli pakendil järgmine: ekstra strong hard bouiled liquorice candy with ammonium chloride. Ammoonium kloriid on siis see salmiaak, mida soomlasedki söövad. Ei ahvatle just maitsema. Ning teiste nägudest, kes proovisid võis kahe sekundi päris leida küsimuse, kus on lähim prügkast :D

Natuke Vestmannaeyar'ist:
Asub Islandi lõunarannikul, 10 km kaugusel Islandi saarest.
Koosneb umbes 40 laavasaarest, suurim saar on Heimaey, mis on saarestiku ainuke asutatud saar, kus elab  veidi üle 4000 inimese.
Saarte kogupindala on 16-17km².
1963–1967 tekkis vulkaanipurske tagajärjel tagajärjel saarestiku pindalalt teine ja ka kõige lõunapoolsem saar Surtsey. Ühtlasi on see ka maailma noorim saar.
1973 aasta algusest kuni juunini purskas  Heimaey saarel Helgafelli vulkaan. Purse laastas suure osa linnast. ning samal ajal tekkis uus vulkaan Eldfell (islandi keeles Tulemägi). Heimaey saare pindala kasvas vulkaanipurske tagajärjel 2,5 km² võrra. Vulkaanipurse ähvardas isegi sulgeda sadama, selle takistamiseks jahutati kuuma laavat külmade veejugadega.
1998-2003 oli Heimay saar koduks maailmas tuntud mõõkvaal Keiko'le kes oli filmi "Free Willy" staar.

Vestmannaeyjar'it võib nimetada ka Põhja lunnide või siis inglise keeles Atlantic puffinite saarteks. Just siin saartel asub nende suurim koloonia ja seda mitte ainult Islandil vaid kogu maailmas. Rohkem kui miljon puffinit. Pehmed turbamättad on ideaalsed pesapaikade loomiseks ning ka toidulaud on neile sobiv.  Loomulikult nägime meiegi võiks isegi öelda, et tuhandeid puffineid nii maal kui meres. Kui vaadata kalju pealt alla merele, näed, et meri on tuhandeid väikseid musti täpikesi täis. Need kõik on puffinid. Ma arvan, et puffin on minu lemmiklind nüüd kohe kindlasti!

Veetsime pea terve päeva saarel matkates. Jõudsime saarele umbes kahe paiku ja tagasi läks praam pool üheksa õhtul.  Kui minnes meri loksutas ikka korralikult ja kogu aeg oli sees õõnes tunne, siis tagasitulles oli meri juba üsna rahulik.
Kaasas oli meil natuke süüa ning muud polnudki vaja. Saar on tõesti nii väike, et pea igalt poolt näed juba merekallast. Esmalt otsustasime matkate Eldfelli otsa. Suutsime valida kõige raskema viisi ning mitukümmend meetrit 45kraadisest kiviklibu mäest üles ronida oli jällegi paras katsumus. Aga vaade saarele oli super. Sama matka tegime ka Helgafelli otsa.  Muidugi kõige raskemat teed pidi. Tegelikult seal saarel väga ei saagi aru, kus on tee ja kus niisama heinamaa. Tundub, et võid enam-vähem ükskõik kus kõndida - kord oled lammaste karjamaal, siis juba peaaegu, et lennuväljal ning järgmisel hetkel avastad end peaaegu kellegi tagaaiast. Kõik on väga miniatuurne.

Nagu viimasel ajal kombeks, ei pääsenud me ka sel korral tugevatest vihmahoogudest ning kuigi tahtsime jõuda saare teise otsa välja, hakkasid inimesed lõpuks väsima ja hakkasime ka mõtlema, et peaks tagasi sadama poole minema. Aga veel oli aega ning nii otsustasime mina ja Loic, et lähem umbes pool tundi edasi ja vaatame kui kaugele jõuame. Jõudsime ühte puffinivaatlus majja. See tuli täpselt õigel hetkel, sest jälle hakkas sadama. Ise kuivas olles oli super neid linnukesi jälle näha ning samal ajal nautida õhtusööki. Ettenägelikult tegin matkaks pannkooke, sest nendest Bonuse võileibadest on mul juba isu nii täis, et ei taha enam näha ka eriti. Seega saare lõppu me täiesti ei jõudnud, aga veidikene lisakõndimist tasus ära. Ning kui hakkasime tagasi linna poole astuma, vedas meil veel eriti - just kui oli hakanud jälle sadama, möödus meist üks punane minibuss itaallastest turistidega, kes pakkusid, et võivad meid linna ära viia. Kaks korda ei olnud vaja paluda.
Pärast arutasime, et mõlemad olid mõelnud, et kindlasti see auto, mis meie selja tagant tuleb peatub ja küsib, kas saab meid linna viia :D
Nii jõudsime lõpuks tagasi veel enne Loic'i sõpru, kes ei tahtnud lisamatka teha. Saime oma märjad jalad radika kõrval ära kuivatada ning siin suutsin ma ka need ekstra vastikud kommid osta. Pärast seda oli küll veel suur šokolaadi isu, aga teiskorda enam ostma ei hakanud. Seekord otsustasin kohviautomaadi kasuks, kuid igaks juhuks, et olla kindel kuidas see töötab, lasin Loic'il enne kakao osta ja siis võtsin endale alles kohvi :)

Ma olen õnnelik, et lõpuks jõudsin sellele suurepärasele saarele ja kuigi päiksepaistega on saar kindlasti veelgi erilisem, võin juba nüüd öelda, et see on küll üks paradiisisaar. Ja et sinna jõudmiseks pidin nii kaua ootama, tundus alguses lausa uskumatu, et ma tõesti nüüd olengi siin!

Iga aasta suve lõpus toimub Reykjavikis nn Cultural Night, kus kogu päeva jooksul toimub linnas palju palju kultuurset. On näitused, tantsuetendused, muusikalised etteasted, loengud jne. Kogu linn on rahvast täis ja kedagi ei huvita peale turistide ilmselt kas sajab vihma või mitte. Õhtu lõpetab vägev ilutulestik sadamas.
Kuigi valikuvõimalusi oli lausa paarsada arvan, sain päeva jooksul osa salsaetendusest, klassikamuusika kontserdist, popmuusika kontserdist ning loomulikult ka ilutulestikust.
Klassikamuusika kontsert toimus muidugi siinses suurimas kontserthalli suurimas saalis Eldborgis. Maagiline punane mitmete rõdudega saal mahutab kuni 1800 külalist. Kontsert oli tasuta ning terve saal oli rahvast täis. Poleks arvanud, et see nii populaarseks osutub. Kuna kohad pidi enne broneerima, siis oli vedamise küsimus, millisesse kohta istuma satud. Ja mul vedas täiega. Sain koha 4ndale ehk kõige kõrgemale rõdule. Vaade oli suurepärane, varem pole veel midagi sellist kogenud. Ja muusika oli ka super, parimad ja tuntumad klassika palad alustades Straussi Radetzky marsiga.
Popmuusika kontserti võisin kuulata ja ka vaadata lausa oma toa aknast, sest toimus see täpselt meie maja ees pargis. Kuigi Retro Stefenson on siin vägagi kuulus ning paar aastat tagasi kui Tallinnas toimus Islandi päev, käisid nad isegi seal esinemas, siis minu jaoks see muusika väga pole. Aga tunne, et võid midagi sellist lihtsalt oma aknast vaadata, on hea.
Ning ka ilutulestiku nautimiseks ei pidanud oma toast isegi mitte lahkuma. Väljas oli väga vihmane ja külm ning seda mõnusam oli kõige toast nautida. Tekkis täpselt esimese jaanuari tunne, ainult et väga vihmase esimese jaanuari.

Pärast neid nädalaid pidevalt töö tegemist olen nüüd mitmel päeval kergemalt võtnud ja ka muid asju jälle teinud. Nii otsustasin ka kolmapäeval vaba päeva võtta. Ühtki uut laagrit ei hakanud, nii et oli lihtne päev vabaks teha. Juba kaua aega tahtsin minna Snaefellsnessi poolsaarele, kuhu me ka pidevalt osalejatele ekskursioone teeme, aga pidevalt sai seda edasi lükatud. Isegi nädal varem pakkusid Geraldine'i sõbrad, et kuna neil on autos vaba koht, saaksin nendega reisi kaasa teha. Väga vihmase ilma tõttu loobusin ideest. Kui nädal hiljem jälle pakkumine tuli, aga seekord oli minejaks Guillermo koos oma sõbra ning mõlema Mariaga siin, mõtlesin, et ma seekord ikkagi lähen käin ära.
Ilm ei olnud parem. Sama vihmane kui nädala eest või hullemgi.  Nagu ekskursioonidel juba tavaks saanud, ostsime Bonusest võilevamaterjali ja muud lihtsat süüa ning asusime teele. Esimese peatuse tegime Rauðfeldsgjá kaljulõhe juures. Pärast 10 minutit kõndimist olid riided vihmast läbimärjad ning koopa sissepääsu raskendas koopast tulev väike jõeke. Nii et märjaks saamine sel reisil oli kindel nüüd. Aga koobas iseenesest oli põnev, mitte väga suur aga see eest üpris kõrge, ikka mitukümmend meetrit. Vihma tõttu mul pilte pole, aga sissepääs nägi välja selline väljastpoolt http://www.flickr.com/photos/49198643@N00/7838787262 ja seestpoolt selline http://www.flickr.com/photos/49198643@N00/7838788116.
Pärast seda oli ainuke mõte et saaks sooja. Leidsime ühe väikse kohviku, loomulikult ülikallis, kus nelja kakao ja ühe kohvi eest maksime üle 4000 ISK ma arvan, see on kuskil 25 eurot. Aga vähemalt saime end kuivatada veidikenegi. Ja kuna olime ikka veel nii märjad, sõime ka oma lõunasöögi autos. Soojendus sees, et natukenegi rohkem riided kuivaksid.
Parim koht reisi jooksul oli muidugi jälle mere ääres koos tugeva tuule ja suurte kaljudega. Meri meeldib mulle ikka rohkem kui mäed. Ja selle ilmaga tegelikult mägesid ei näinudki, need olid mattunud udusse.
Kaalusime ka minna maa-alustesse koobastesse, aga kuna järgmine ekskursioon oli alles paarikümne minuti pärast ja kestis umbes 45 minutit ning kõik meist minna ei tahtnud, jätsime selle seekord vahele.
Ühesõnaga nägime mõningaid kohti, aga palju jäi vihma tõttu nägemata ning keegi väga hea meelega autost välja minna ei tahtnud. Võib-olla avaneb võimalus minna sinna veelkord mõne ilusama ilmaga. Õnneks pole see nii kaugel Reykjavikist.

See on vääääga pikk lugu. Hoiatan juba ette. Wordis sain 11 lehekülge kokku (ilma fotodeta) :D Nii et võtke kohe hulgaliselt aega või mitu õhtut selle lugemiseks. Ma isegi püüdsin teha lühemalt ning ei hakanud iga hetke nii detailselt kirjeldama, sest niikuinii enamus teist ei viitsi kõike seda läbi lugeda :D

Kaks nädalat 35 inimesega,  kümned kilomeetrid matkamist, mõned sajad kilomeetrid bussireisi ja lugematul hulgal hetki – nii naerma kui nutma ajavaid, õhkama panevaid ja veel tuhandeid muid emotsioone tekitavaid.
Nagu meile juba tavaks saanud, siin ei lähe kunagi kõik plaanipäraselt. Kui sul on suurepärane plaan, juhtub kindlasti midagi, mis kõike seda muudab. Nii ka seekord. Hetked pärast seda kui saatsime Juline´i, kelle EVS läbi sai, tagasi Prantsusmaale sain kõne Totilt küsimusega kas ma oleksin valmis homse asemel juba täna noortevahetust alustama. Portugallaste lennuaeg oli muutunud ja nad saabusid üks päev varem. Poole tunniga panin kõik, mida arvasin kaheks nädalaks vajavat suurde kotti, jõudsin veel pesuski käia ja juba sõitsimegi meie bussijuht Magnusega lennujaama poole. Teel tegime veel peatuse, et osta süüa hommikuks. Õnneks on olemas poode, mis on avatud kogu aeg.

Pärast pikka ootamist lennujaamas ja 120km sõitu jõudsime Laugarase külla. Seal on üks vana hotell, mida meie organisatsioon saab nüüd kasutada. Super ilus koht koos paljude farmide ja puudega ümberringi. See tegi selle paiga ka eriliseks. Enamus Islandi külasid on justkui lageda põllu peal. Jäime Laugarasse paariks päevaks. Pühapäeval saabusid ka Belgia noored. Ühel päeval tegin koos portugallastega külas väikse jalutuskäigu. Kui olime keset küla, küsisid nad järsku, et kuna me külla või siis linna jõuame. Ma ei teadnud, et mida ma nüüd vastama peaksin, sest me oleme juba tükk aega külas. Ja pole midagi parata, et siin pole ühtki poodi, kohvikut vms, mis oleks selgeks märgiks külakeskuses olemisest.

Hoolimata pidevalt muutuvast plaanist alustasime teisipäeval lõpuks matkamist Skogarist Thormsmörki. 24km 12 tunni ja 35 inimesega. Hullumeelne!!! Vähemalt otsustas Antonio, meie üliaktiivne campide korraldaja, et teeb esimese matkapäeva meiega kaasa. Osadel etappidel tuli ette nii mõnigi raske hetk ja Antonio oli parim nende olukordade lahendamiseks. Hiljem pidi ta minema tagasi korraldama Aafrika päevi, nii et meie viieliikmeline WF tiim (mina, Davide, Patrick, Adeline ja Edo)  pidi kõikide nende keeruliste olukordadega hakkama saama. Ning Adeline ja Edo tegelikult polnud varem üldse WF-ga seotudki, nad tulid kaasa kui Patricku, endise EVSi sõbrad.

Igal juhul vedas meil esimesel päeval tohutult ilmaga. See oli enamjaolt suurepäraselt päikseline ja parasjagu soe. Kuigi seljakott oli raske (pidime kõiki oma matkaks vajaminevaid asju, välja arvatud toit endaga kaasas kandma) ja varem polnud ma kunagi sellist matka teinud, kaalusid imelised vaated ja kogemus kõige selle üles.

25 km pikkune matkarada algab Skógarist ja kulgeb Eyjafjallajökull ja Mýrdalsjökull liustike vahelt kuni Þórsmörkini. Umbes kaheksa kilomeetrit pärast algust tuleb ületada sild, mis ühelt poolt algab kui tavaline sillake, kuid teiselt poolt peab sillale ronimiseks parasjagu vaeva nägema.

Pärast seda lõpeb ka rohelus ning algab tõsine mägimaastik. Varsti kõnnid juba lume peal ning tunned kuidas jalad saavad märjaks. Üles ja alla, üles ja alla.

Poole tee peal võid tunda, kuidas 3 aastat tagasi pursanud Eyjafjallajökulli tuhast ikka veel soojust tuleb ning maapind kergelt karges õhus aurab. Kõige kõrgem punkt rajal on veidi üle tuhande meetri. Üks hetk aga hakkab ka tee allapoole minema. Pärast tunde matkamist ja juba kerget väsimust näed, kuidas roheline Þórsmörki org sinu ees laiutab. Kõik kes on lugenud Sõrmuste Isandat, võivad ette kujutada, et maastik siin on täpselt selline nagu neis lugudes.

Kuid et ilusale rohelisele platoole ja sealt edasi orgu jõuda, tuleb läbida veel üks kitsaskoht, kus tõesti pead minema ühe kaupa ja hoidma kinni sinna paigaldatud ketist ning võib juhtuda, et sa ei saagi seda kohta ületada ning pead tagasi minema või helikopteri tellima endale! Hahaa, tegelikult asi nii hull pole, osad inimesed oskavad lihtsalt ülihästi paanikat tekitada :D

Kuid siit alates edasi on tõesti vaid ilus roheline maastik ja allamäge minek.  Lõpuks võtsin isegi oma matkasaapad jalast, olin nendest juba nii väga tüdinenud. Nii et viimane tund matkamist möödus minu jaoks paljajalu ning ma ei ütleks, et oleksin pidanud selle jaoks tempot maha võtma. Pigem vastupidi. Moodustasime kogu grupist väikse 5-6 liikmelise seltskonna kiirematest kõndijatest, et jõuda teistest varem ööbimiskohta Básaris ja alustada söögivalmistamist.

Kell oli juba 11, aga mida polnud, oli Bambi koos toiduga. Hulk telefonikõnesid ja otsinguid laagripaigas viisid järeldusele, et meie ja Bambi oleme erinevas kohas ning meid lahutab 5km mägist teed. Nii tuli Bambil leida spetsiaalne auto, mis saaks ta koos kogu toiduga meieni tuua. Lõpuks aga oli kell juba nii palju ja toiduvalmistamine 35 inimesele võtab nii kaua aega, et kui kella kahe ajal sööma hakkasime, olid osad juba magama läinud. Võite ette kujutada kui mõnus on pärast 12 tunnist matka hakata kokkama ning pidevalt kellelegi midagi seletama, kust mida saab kui isegi päris täpselt ei tea.

Esialgne kava nägi ette, et matkame neli päeva järjest aga juba pärast esimest päeva oli selge, et see plaan ei tööta. Kuna esimene päev oli väga pikk ja osade jaoks väga väga raske, oli ainuke lahendus, et järgmine päev on puhkamiseks. Básar oli selleks suurepärane ja ka ilm oli ilus. Isegi meie tiimil jätkus aega natuke puhata ning niisama kõike nautida. Kuid seiklused algasid taas õhtul kui ootasime bussi, mis pidi meile uue toidu tooma. Seda toitu ei näinud me aga mitte kunagi. Bussikompaniil õnnestus see kuhugi ära kaotada. Ning asi polnud ainult toidus, ka Adeline´i seljakott pidi koos selle transpordiga tulema ning kotis oli palju väärtuslikke asju. Kogu matka aja ning paar nädalat pärast sedagi veel olid kõik rakendatud koti üles leidmise maratoni. Loomulikult lõpuks me selle ka leidsime, aga kõik kulutasid selle jaoks hulgaliselt närve ja aega.

Igal juhul sel õhtul – ei mingit lambaliha suppi, kõigest aedviljad. Isegi vürtse pidime minema kaasmatkajatelt laenama. Õhtul tegime arvutusi, kui palju meil süüa veel alles on. Pidime arvestama söögi hommikuks ja järgmise matka jaoks. Peitsime osa toitu isegi telki, et inimesed ei sööks kõike varem ära. See tundus väga absurdne, aga hetkel meie ainuke võimalus. Kuna portugallaste grupis oli inimesi, kelle jaoks matk oli liiga raske ning nad ei tahtnud enam jätkata, otsustas kogu grupp et lähevad nii kauaks tagasi vanasse hotelli kuni ülejäänud veel matkavad. Seega hommikusööki neile pole ette nähtud. Kui jõuavad hotelli, saavad süüa. Isegi Belgia grupile pidime tegema hommikuputru müslist. Mul oli nii halb tunne, kui pidin portugallased hommikul bussi peale saatma ja ütlema, et praegu teie jaoks toitu pole. Kõik vaid seetõttu, et bussikompanii kaotas meie toidu. Õnneks oli kell nii vähe, et enamus neist niikuinii süüa ei tahtnud.

Teine matk oli lühem, umbes 15 kilomeetirt aga terve päeva sadas vihma ja mu selg valutas. Ilmselt seetõttu, et esimesel päeval oli mul ainult üks matkakepp ning hoidsin seda kogu aeg vasakus käes.

Pidime läbima ka kiirevoolulise jõe paljajalu ja kogu varustusega. Kuigi jõgi polnud sügav, tunned kuidas vool tahab sind kaasa kiskuda. Vesi oli kindlasti vähem kui kümme kraadi. Siin juhtus ka üks matka suuremaid õnnetusi. Üks tüdruk, Lieve, kes oli juba tegelikult eelmiselt päeval jala välja väänanud, tegi külma veega oma jalale nüüd veel rohkem liiga ning pidi seetõttu matka pooleli jätma. Õnneks ei olnud lähim laagripaik väga kaugel ning koos paari inimese abiga jõudis ta ilusti bussi peale ning tuli üheks päevaks Reykjaviki, et paraneda.

Niisiis kuigi distantsilt oli maa see päev lühem, oli teekond tegelikult raskem – vihm, väsimus ja kohati vähemalt 45kraadised tõusud tegid matkast tõsise katsumuse. Ning loomulikult ei olnud meie probleemid Emstruri laagripaika jõudmisel veel lõppenud. Siiamaani ei saa ma päris hästi aru, millise osapoole segadus see oli, aga igal juhul polnud meile majutust broneeritud. Väga tore ju. Meil oli 6-7 telki, 20 inimest ja ainuke vaba pind, mis esmapilgul silma hakkas, kuhu võiks oma telgid panna, on keelatud telkimiseks. Lisaks polnud meil üldse mobiililevi, et helistada Totile või Julale või Antoniole ja küsida, et mis toimub. Sel hetkel olin ma väga pettunud, et meil on organiseeritud noortevahetus ja mingitel seletamatutel põhjustel pole meil majutust ning ümberringi pole mitte kui midagi peale mägede. Mitmed esmapilgul veel rohkem segadust tekitavad telefonikõned majutuskoha telefonilt ning grupi üha närvilisemaks muutuv õhkkond ei teinud olukorda eriti meeldivamaks. Ning loomulikult kõige tipuks ei saabunud ka siia majutuskohta kogu toit, mis pidi tulema. Saime ainult pool toidust või õigemini hädaabi paki, mis meile saadeti igaks juhuks kui õige toit ei saabu. Ja loomulikult see juhtkuski :D Nii et pärast pikka päeva matkamist oli meie toiduks võileivad ja kiirsupid, aga mitte midagi millega keeta vett. Nii tuli minul ja Davidel minna ning otsida abi teistelt matkajatelt, et saaksime vähemalt vettki keeta.

Kui ma lõpuks magama jõudsin, leidsin, et kõik mu asjad, isegi magamiskott olid vihmasajust niisked ning teadmine, et saame siit kohast lahkuda alles järgmisel päeval kella kolmese bussiga ei teinud olukorda meeldivamaks. Võite vaid ette kujutada kui meeldiv seal siis magada on. Ning kõigele lisaks oli üks tüdruk minu telgist natuke haige, nii et mitmel korral öö jooksul ärkasin üles selle peale, et tal oli süda pahaks läinud ja ta pidi oksendama jälle.

Järgmisel päeval pärast hilist hommikusööki või siis varast lõunat pidime veel ette võtma tunni ajase matka, et jõuda bussini. Teadsime vaid umbes kuhu suunas pidime liikuma ning lootsime, et oleme õigel teel. Radasid, mida valida, oli mitu aga polnud enam aega, et valida teist teed kui esimene peaks valeks osutuma. Lõpuks bussi jõudes tundsime end vähemalt natukenegi turvalisemalt, et oleme liikumas tagasi tsivilisatsiooni. Samal ajal aga olid peas kogu aeg mõtted, et meie kui korraldav osapool peame pidevalt hoolitsema selle eest, et kõik rahul oleksid. Päris stressirohke.

Olles tagasi inimeste keskel ja tsivilisatsioonis, pakkus Toti, et kui keegi tahab, saab üheks õhtuks Reykjavikki minna, sest järgmine päev tuli niikuinii suur toidu shoping teha. Kuigi oli Patricku sünnipäev, ei mõelnud ma pikalt. Reykjavik oli võimalus üks öögi oma voodis magada, pesta kõik oma riided ning natukenegi puhata. Kuigi jah, puhkus see väga polnud, sest kogu see organiseerimine võttis päris hulgaliselt aega. Aga sellest hoolimata tundsin ennast järgmine päev tunduvalt värskemana. Ning seiklus võis edasi minna. Lõpetades viie ostukäru suuruse shopingu, astusime spetsiaalsesse bussi, mis pidi meid viima otse läbi Islandi. Retk, mida tavalise autoga ette ei võta ja mis tõesti on midagi erilist. Nüüd oli vähemalt kogu toit kogu aeg meiega kaasas ning me ei pidanud muretsema, et äkki on see kusagil jälle kaduma läinud.

Esimene sihtkoht oli Landmannalaugar. See on suurepärane koht ja õige päikesevalgusega võib näha mägedel tuhandeid värve. Lisaks sellele on lähedal kuumaveeallikas, kus tunde võib mõnuleda. Isegi kui väljas on parasjagu 10 kraadi sooja (või isegi vähem).

Telkide ülespanemine seal on aga paras katsumus, eriti kui sajab vihma ja tuul on vääääga tugev. Maapind on niiske ja kivine. Et telke paigal hoida, peab kasutama hulgaliselt kive ja ikka näevad telgid välja nagu need kukuksid kohe kokku.

Meie lõunasöök pidi olema kiirnuudlid, millest lõpuks kujunes õhtusöök. Kujutate te ette et kolme minuti asemel valmistad sa neid  kaks tundi. Juba 40 paki nuudlite pluss maitseainete avamine võtab aega. Kui panime kõik maitseained kokku, tuli sellest terve topsi täis. Ning nõude pesemiseks külm vesi ja vahepeal sajab veel ka vihma. Mitte nii tore. Ja muideks, kõikides neis ööbimiskohtades oli ainult külm vesi duši jaoks. Kui sa tahad sooja vett, pidid maksma umbes 3 eurot kahe-kolme minuti eest. Isegi selles meie vanas hotellis ei olnud meil esimene päev sooja vett. Võib tunduda, et ma kaeban siin iga asja üle, aga kui peale sinu on 30 inimest, kelle eest pead mõtlema, siis ei ole kaebamine liialdatud ma arvan.

Niisiis pärast Landmannlaugari parimat kuumaveeallikat kui otsustasin magama minna, avastasin et magan täiesti üksinda nelja inimese telgis, sest portugallased, kes minuga seal koos pidid olema, otsustasid bussi magama minna. Mis sest, et lõppkokkuvõttes neil seal tõenäoliselt palju soojem polnud. Esimese hooga mõtled, et vau ma saan üksinda laiutada telgis, aga varsti saad aru, et kui tuul puhub mõlemalt poolt väga tugevasti ja hoolimata sellest, et sul on seljas kõik su riided (isegi topelt) pluss müts, kindad ja sall ning ikka on külm, hakkad mõtlema, et sellistes tingimustes pole üksinda telgis magamine just kõige parem idee. Ma isegi ei tea, kumb oli kehvem – kas see öö kui mu riided olid niisked või see viimane.

Ja siin on veel mõned pildid hommikusest Landmannalaugarist. Sellise ilmaga on see paik muidugi suurepäraselt ilus!

Niisiis järgmisel päeval alustasime reisi läbi Islandi. See on midagi, mida igaüks ei tee ja selleks, et seal sõita, peab sul olema spetsiaalne auto või buss, et läbida mõningaid teele ette jäävaid jõgesid. Põhimõtteliselt on tegu justkui kruusa tee või metsavaheteega. Ainuke erinevus on, et seal pole ühtki puud ümberringi. Seal pole üleüldse mitte midagi ümberringi. Ainult pruunikas hall pinnas ja mõned üksikud järved või jõed. Terve päev samasugune vaatepilt. Esmalt oli meie plaan ööbida ühes kämpingus keset seda tühermaad. Aga: 1) see oleks tähendanud järgmisel päeval liiga pikka sõitu; 2) ilm oli telkimiseks väga külm ja tuuline; 3) kella 4 paiku juba kämpingusse jääda kohas, kus pole mitte midagi, tundus üsna igav. Samal ajal ma ootasin terve päeva, et saaks magada.

Tänu Davidele ja Edole leidsime sobiva kämpingu Myvatni järve ääres. See oli juba peaaegu põhjas ning väljaspool tühermaad. Päeva lõpuks tundus, et oleme teinud selle reisiga midagi erilist, kuid samal ajal oli sõit nii pikk, et see erilisus kippus selle väsimuse taha ära kaduma.

Kuigi sadas vihma, oli meil nüüd telgi all pehme muru, soe dušš ning isegi föön duširuumis. Ning olime tagasi tsivilisatsioonis. Tundub nagu oleksin täiesti linnainimene, kes ei suuda elada ilma mugavusteta. Tegelikult pole see ju üldse nii, lihtsalt mõnikord on nii palju segavaid asju, mis ei lase reisi täielikult nautida.

Igatahes oli jälle päris hilja kui alustasime õhtusöögi tegemist. Kõik olid seekord nii abivalmid kokkama, et olin isegi üllatunud. Varsti sai ülimast abivalmidusest aga võitlus, kelle sõna köögis peale jääb. Kaheksa inimest otsustamas, kas me teeme pasta carbonarat või bologneset või üleüldse midagi kolmandat. See oli hetk kui mul sai villand, ma jätsin nad lihtsalt sinna otsustama, käisin pesus ja läksin magama ilma et oleksin õhtustki söönud. Sel hetkel oli kõike seda minu jaoks liiga palju.

Korralik uni aitas ja järgmisel päeval jõudsime ilusti oma sihtpunkti Raufarhöfni, mis on üks põhjapoolsemaid kohti Islandil. See aga ei tähenda, et kõige külmemaid. Vastupidi, ilm oli erakordselt hea ning esimest korda vist selle suve jooksul sain käia kleidiga ilma et oleks vaja retuuse. Tee peal külastasime muidugi veel mõningaid ilusaid kohti :)

Nüüd kui elasime ühes kohas, kohalikus kultuurimajas, tegin ka koristamisgraafiku ning andsin päris täpsed juhised, mida tähendab olla koristustiimis. Meie, kui WF tiim kokkasime ja ülejäänud jagasid koristamisülesandeid. Tundus, et see sobis neile paremini kui kokkamine, mis võttis rohkem aega. Lisaks pidime vaatama, et meil oleks alati vajalik toit olemas ning kuna Raufarhöfn on väike küla kõigest mõnesaja elanikuga, siis võite ette kujutada, et ainuke kohalik küla pood,  mis seal ka on, on päris kallis ning igapäeva shoppingut kolmekümne viiele inimesel seal ei tee. Seega esimese Raufarhöfni päeva lõpus hakkasime Davidega kirja panema kõike, mis meil vaja on. Lisaks veel materjalid, mida grupid vajasid oma workshoppide jaoks. See kõik oli nii keeruline, igaühel oli jälle oma idee ning kui olime ühe plaaniga lõpetanud, tuli keegi teine uue plaaniga. Läksin korraks kööki, et vaadata, mis meil veel vaja on ning kui ma nägin kogu seda segadust, mis köögis valtises (enda arvates olid nad juba koristanud), hakkasin ma lihtsalt nutma. Seda ei juhtu peaaegu kunagi, aga nüüd oli juba liiga palju. See grupp oli mind nii ära tüüdanud, et kuigi oli põnev mööda Islandit ringi rännata, siis mitte enam nii paljude inimestega. Niipea kui olime oma nimekirja lõpetanud, läksin kohe magama. Ning magasin peaaegu terve järgmise päeva kella viieni õhtul. Ärkasin vaid hommiku- ja lõunasöögi ajaks, et teha kindlaks, et keegi kokkab. See oli kõige päikselisem ja soojem päev meie reisi jooksul, aga ma olin liiga väsinud, et midagi teha. Iga järgmine päev ootasin, kuna saaks tagasi Reykjaviki. Muidugi oli meil palju seiklusi ja nalja sai ka, aga enamuse ajast oli see toiduvalmistamine ja koristamine ja millegi organiseerimine. Ning meil ei olnud piisavalt potte-panne ja teisi köögitarvikuid, nii et kokkamine oli raskendatud. Ma arvan, et kõige ekstreemsem oli, kui tegime spagette ja bologneset. Meil oli ainult üks suur pott, kus tegime kastme. Aga polnud potti, kus keeta spagette. Nii siis küürisime kraanikausi üli-üli puhtaks, sulgesime selle ja kallasime sisse kuuma vee, et seal spagettid peaaegu pehmeks hautada ja siis kastmega segada. Kindlasti mitte kõige parem plaan, aga söök sai vähemalt valmis. Ning muidugi võib vaid ette kujutada, kuidas itaallasest Davide seal peaaegu otsad sellepärast pidi andma. Me tahame valmistada korralikku itaalia rooga, aga puuduvad vahendid.

Neljapäeva õhtuks olime kõigest nii kurnatud, et istusime lihtsalt maja ees trepil ja unistasime – kes õllest, kes šokolaadist. Igaüks tahtis midagi head.  Aga pood oli kinni ja üleüldse ei ole Raufarhöfnis tegelikult kohtagi, kus saaks alkoholi osta, sest selle jaoks on Islandil eraldi poed ning neid pole igas linnas. Seega jäi üle vaid unistada kõigest heast. Ning järgmisel hetkel peatus meie parklas üks hipi värviline auto kolme islandlasega, kes lihtsalt rändasid mööda Islandit ning olid omadega Raufarhöfni jõudnud ning otsisid nüüd majutuskohta. Saime nendega kiiresti jutule ning olime valmis majutust pakkuma. Aga mis kõige tähtsam, neil oli täpselt kõike seda mida vajasime – palju koduõlut ja kuna üks neist töötab šokolaaditehases, siis ka hulgaliselt šokolaadi. Kingitus taevast ma ütleks. Enam ideaalsemalt ei oleks meie soov saanud täide minna. Ehk siis vahepeal igasugustele sekeldustele ka midagi head.

Aga neid sekeldusi jätkus tõesti küllaga – ühel õhtul pidime oma toa ukse maha lõhkuma, sest snepper oli ootamatult lukku läinud ning selle toa võtit polnud olemaski (siinkohal peaks vist selgitama, et kohalikust kultuurimajast üle tee on ka meie organisatsiooni maja, kus pidevalt toimuvad laagrid ning meie tiimi tuba oli selles majas ehk siis loomulikult ei pidanud me lõhkuma ära võõra maja ust); dušš oli ainult külma veega ja kui tahtsid sooja dušši, pidid minema ujulasse, mis oli avatud ainult neljast kuueni; kui tahtsid linnast natuke välja jalutada, ründasid sind randtiirud või siis kriad islandi keeles, kes kaitsesid oma pesi; kui plaanisime liha grillida, selgus et pole midagi, millest grilli valmistada ja tuul on liiga suur; kui plaanisime fotonäitust kui projekti lõputööd, ei jõudnud prinditud fotod kunagi meieni, need kadusid koos ühe kohalikuga, kes pidi need meile toimetama. Kui sul oli plaan, siis võisid selle ideaalvariandi kohe kindlasti unustada.

Lõpuks kui jõudis kätte kauaoodatud laupäev ja me pidime alustama tagasisõitu varahommikul, selgus et meie bussijuht Magnus oli jõudnud Raufarhöfni väga hilja ning ma olin kindel, et me ei saa nii vara lahkuda, sest ka Magnus peab puhkama, aga juba oli ta üleval ning nagu alati vastas, et no problem. Mulle ei meeldinud üldse nii meie kui tema seisukohast, et lahkume juba nii vara. Aga selline oli plaan ja seekord olid Belgia ja Portugali liidrid väga kindlad oma ajaplaanis.

Pärast ratsutamist (mida tegelikult tegid ainult mõned belgialased) jõudsime Husavikki ehk Euroopa vaalavaatluse pealinna. Linn oma kahetuhande elanikuga on väike armas mereäärne linnake koos mõnusa sadama ja armsate kohvikutega. Ostsin sealt ka mõned postkaardid, mida plaanisin saata, aga igasuguste sekelduste tõttu jäid need bussi ning hiljem neid enam üles ma ei leidnud. Kahjuks. Esimene kord, kui ostan midagi erilist disainipoest ja siis see läheb kaduma.

Aga niisiis loomulikult tegime ka meie vaalavaatlust. Kolme tunnine reis merel maksab natuke rohkem kui 50€, ei ütleks et just väga odav lõbu. Lahkusime sadamast väikse laevakesega ning sain endale parima koha – otse laeva ninas. Sel hetkel tundsin, et saan päeva ka lõpuks nautida. Päike paistis ning külm mereõhk paitas nägu ja käsi. Ma isegi ei hoolinud, kas näen mõnda vaala või mitte. Vaade linnale ja teiselt poolt lumistele mägedele (isegi nüüd, pärast viit kuud on ikka veel naljakas kirjutada lumistest mägedest) oli vapustav. Siiski õnnestus meil näha ka ühte vaalaliiki – küürvaala – kuni seitsmeteist meetri pikkune vaal, kellest enamasti näeb vaid selga ja saba enne tema sukeldumist sügavustesse. Nägime teda mitmel korral ning loomulikult nii kui giid andis märku, et näiteks paremal on midagi pöörasid kõik oma pead ja kaamerad selles suunas ning hakkasid klõpsima. Pärast paari-kolme korda tundus mulle aga hulga lõbusam vaadata inimesi, kes aina ühele ja teisele poole tormavad. On küll tore vaalasid näha, aga kui see kõik on nii turistilik, tekitab see veidike ebamugavust minus. Ma ei taha teha seda, mida KÕIK teevad.

Natuke on kahju, et meil ei õnnestunud sinivaala või delfiine näha. Sinivaala nägemine on üldse õnneasi, aga kuulsime, et just eelmisel päeval oli seda nähtud, niisiis oli väike lootus olemas. Kahjuks aga ei. Ja muidugi oskab turismifirma sinus tekitada tunde, et isegi kui sa ei näinud kõike mida ootaksid, lahkud sa pardalt siiski heatujuliselt. Tagasisõites kosutati meid sooja kakao ja islandisõõriku, kleinaga. Minu sõit oli sellega igatahes korda läinud.

Pärast seda ilusat pärastlõunat alustasime sõitu Reykjaviki poole. Kell oli juba seitse õhtul ja meid ootas ees 500km sõitu. Loomulikult viis Magnus meid oma lemmikkohta Akureyri lähedal asuvasse jõulumajakesse. Olin sellest varem palju kuulnud, kuid siiamaani polnud veel külastanud. Mõtlesin enne kohale jõudmist, et see saab olema kõige veidram asi juulikuus minna jõulumajakesse ning, et tõenäoliselt ei tunne ma sellest sel hetkel küll suurt vaimustust. Kohale jõudes ei osanud ma esimese hooga midagi arvata – punane majake koos jõuluvanade, maiustuste ja muu sellisega. Aga kui ma uksest sisse astusin, unustasin täiesti, et elame suves. See oli niiiiiii äge. Kõige ilusamad jõulukaunistused, kommikotid igalpool, viirukid ja päkapikud ja kõik see kahel korrusel.  See oli minu teine õnnehetk sel päeval. Ma tahan sinna kindlasti tagasi minna!

Meie jõulumeeleolu rikkus aga portugallaste grupp, kes järsku olid kõiges nii pettunud ja pahased, et nad isegi ei tahtnud meile organiseeritud õhtusööki Akureyris enam süüa. Meie päev läks küll pikemaks kui olime planeerinud, aga selle eest saime nautida ka mitmed põnevaid asju. Nende eesmärk oli aga kindlasti jõuda veel ka Reykjaviki enne nende varahommikust lendu. Nii ei aidanud enam üksi lahendus, mida püüdsime nende jaoks leida ning portugallaste grupp lahkus meist eraldi (olime niikuinii kahe bussiga), et jõuda ka Reykjavikki. Nad võitsid küll vaid tunni, aga see oli nende otsus. Siiamaani ma tegelikult ei saa päris täpselt aru, mis sel hetkel nendega juhtus, see oli segadus kõigile.

Lõpuks aga jõudsime meiegi lennujaama, saatsime kõik lennukile ning tulime tagasi Reykjaviki. Kõigi nägudes võis näha väsimust ning keegi ei tahtnud enam isegi rääkida. Nii kaua olin oodanud meie armast kodu White house´i ja oma tuba. Astusin esiuksest sisse ja ma ei suutnud uskuda oma silmi. Ma olin kergelt öeldes šokis, kutsusin veel Davidegi vaatama, et saada kinnitust, et ma ei eksi. Majas oli täielik kaos ning korralagedus. Mitte kunagi varem pole ma mitte ühegi peo järel näinud seda maja sellisena. Toolid, klaasid, nõud, toit igalpool. Köök lõhnas imelikult. Asjad olid täiesti valedes kohtades. Meie ilus koduke ei olnud see, kuhu ma ootasin tagasitulekut.  Tahtsin juba ümber pöörata, et teistpidi uksest tagasi välja minna. See oli selle päeva kohta liiga palju. Eelmisel õhtul oli lõppenud just Aafrika päevade camp ja kõik otsustasid, et lõpupidu võiks meie majas toimuda. Vähemalt sel hooajal jäi see ka viimaseks korraks, kui mõni laager meie majas pidutseb. Järgmistel nädalatel keelasin ma isegi meie oma inimestel meie majas pidutsemise, sest ainukesed kes kõike seda pärast koristama peavad on selle maja elanikud, mitte kunagi aga teised.

Ühesõnaga selle reisi viimasel päeval läksin ma magama kell seitse hommikul. Olin olnud üleval 24 tundi. Ja järgmisel päeval ei koristanud ma peale oma enda toa siin majas mitte ühtki teist ruumi, ma olin kõigis ikka veel nii pettunud.

Ja sellega algas minu suvehooaeg siin Islandil. Ma olen väga rahul, et mul oli võimalus selles noortevahetuses osaleda ning näha nii paljut rohkemat Islandil kui nii mõnedki meist. Ning saada selline suur kogemus organiseerimise näol, aga mõned asjad olid siiski liiast ning 35 inimesega mägedesse matkama ma enam minna ei tahaks. Isegi vist siis mitte, kui ma ise ei peaks midagi organiseerima. Kui, siis ainult väga heade sõpradega.

Pärast seda trippi on meil siin olnud kuu aega kõrghooaega, kus pea igapäev algab mõni uus camp, isegi nädalavahetuseti vahepeal. Pidevalt on kellegi midagi vaja, inimesed ei suuda enam üldse ette mõelda ning arvavad et kontor on pidevalt avatud. Lisaks veel valge maja korrashoid. Pärast mõningaid katsetusi oleme jõudnud õnneks otsusele, et kui enne võis majas olla üks house keeper (majahoidja), kes tegi ainult house keeperi tööd, siis nüüd kui peame seda jagama teiste ülesannete kõrvalt, ei ole isegi piisav kui seda teevad kaks inimest. Nii olen mina küll põhivastutaja, aga ülesanded jagame ära kõigi vahel, kes siin pidevalt elavad. Mõni käib poes, teine hoolitseb pesu pesemise eest, kolmas majutuse eest jne.

Kogu selle kiire aja tõttu ei ole ma jõudnud ka üldse seda blogi kirjutada, ega kirjadele vastata ega üldse isegi mitte enam nii palju sõpradega midagi teha. Ja pidevalt oli keegi kontorist ära, nii et vahepeal tegi üks inimene kolme inimese tööd võis siis kaks inimest kolme inimese tööd. Loomulikult tähendab see pikemaid tunde kontoris. Ma ei ütleks, et see just kõige mõnusam elu on, aga samas ma ei kurda. Vähemalt on see midagi, mida mulle väga meeldib teha ning ma näen, kuidas mu aju on nii palju arenenud. Kui varem olin ma inimene, kelle ümber oli kümme-kakskümmend paberilipikut, et ma kindlasti midagi ei unustaks, siis nüüd pole mul seda aega teha. Ma lihtsalt pean enamuse asju oma peas meeles pidama, sest korraga tuleb tegeleda viie erineva asjaga. Ma hakkan midagi tegema, keegi helistab, lõpetan kõne, keegi astub uksest sisse ja tahab midagi, keegi helistab jälle, siis tuleb meelde esimene asi, millega alustasin ning siis on kell juba nii palju, et peab kuhugi minema jne jne. Ja enam ei saa arugi, et teed seda kõike inglise keeles. Olen sellega nii ära harjunud, et kohati on see isegi lihtsam kui eesti keeles suhelda. Praegu on meil siin peale minu veel neli eestlast – Kadri, Reeli ja Martin kes olid juba enne mind ning lisaks veel Rauno, kes tuli mõned nädalad tagasi. Nii et Eesti maffia on suur :D Samal ajal on aga kõik eestlased kogu aeg kusagil erinevates kohtades, nii et vahel möödub nädalaid ilma üksteist nägemata ja eesti keeles rääkimata.

Et seda kõike kokku võtta, ma loodan, et teile ei jää sellest kõigest mulje, et iga asi siin häirib ja kogu aeg on üks suur töötegemine. Osaliselt on see muidugi tõsi, aga samal ajal mulle ikkagi meeldib, et olen siin. Ma olen enam kui kindel, et pärast seda olen ma parem inglise keeles, organiseerimises, inimeste tundmises, minu kohanemisoskused on suurenenud, ma oskan kokata suuremale hulgale inimestele, ma oskan inimestega rohkem suhelda jne jne. Sest mõnikord lihtsalt pole aega või valikut mõelda, kõik tuleb kuidagi iseenesest. Ja kahe nädala pärast on suur hooaeg läbi ning mõnus elu võib jälle alata!

Mõni aeg tagasi mainisin, et pärast õllereklaami tegemist kutsuti meid osalema ka ühes tudengifilmis. Meie ülesanne oli olla joogaõpilased.  Hästi väike osa filmist, aga põnev oli ikka. Peaaegu viis tundi istusime ja joogatasime. Ikka iga nurga alt oli vaja filmida. Nüüd on siis film valmis ja ka veebis üleval ning  "esilinastuselgi" käidud :D  Bíó Paradisis näidati lausa kolm päeva järjest tudengifilme ning esimest korda nägin, et saal on rahvast pungil täis.  Kuigi  filmide tekstist me suurt aru ei saanud, olid õnneks paljud filmid vaadatavad ka ilma keelt mõistmata. Eks vaadake ise ja mõelge, kui palju aru saate ;)

Filmi saate vaadata siit: Friðþjófur & Friðþjófur

Täna oli Islandil Lillepäev. Loomulikult saime ka meie selles osaleda. Ma ei ütleks, et see midagi väga suurejoonelist oleks, et igal pool on lilled ja värvid, aga linnas ringi vaadates on näha tunduvalt rohkem lilli kui varem. Ilmselt on see tingitud ka sellest, et nüüd on siiski ilm paar kraadi soojem juba kui varem.
Meid kutsuti vabatahtlikena appi Skolavördurstigur'ile, mis on üks kahest põhitänavast kesklinnas. Tänav on ääristatud mitmete väikeste poekeste ja ka elumajadega. Muidugi on suurem osa butiikidest üsna krõbedate hindadega. Aga ilus vaadata ikka.
Esmalt pidime tänavakivide vahed  ja seinte ääred umbrohust ja murust puhastama. Meid oli päris palju ja umbrohtu vähe, nii et see läks päris kiiresti ning väga keeruline töö ei olnud. Pigem oli mõnus käed natuke mullaseks saada.  Aga jalad hakkasid küll kükitamisest natuke valutama, nagu iga kord kui ammu pole ühtki peenart rohinud :D Mustem töö tehtud, hakkas pihta parem osa. Nimelt pidime inimestele tänavatel jagama lilli ja puuvilju. Saime endale ämbrid rooside ja teiste lilledega ning korvid banaanide, õunte ja apelsinidega. See oli kingitus sellelt tänavalt inimestele, nii kohalikele kui turistidele. Ülimalt tore idee. Oli näha, kuidas inimesed muutuvad rõõmsamaks. Samad korraldajad tegid sügisel esimese talvepäeva tähistamiseks 1000 liitrit lihasuppi ning jagasid seda tasuta mööda käijatele. Ja suve lõpus on tulemas peekonifestival või midagi selle sarnast.
Loomulikult saime ka täna maitsta ülihead kalasuppi, mille tegi eriliseks see, et kala pandi supi sisse alles lõpus ning see küpseb ainult nii palju kui tuleb kuumust kuumast supist. Ning kuna korraldajad peavad tänaval muuhulgas ka delikatessi poodi, saime tänutäheks veel nende endavalmistatud šokolaadikooki  ja ka isuäratavat juustu. Kindlasti tuleb sinna poodi või siis hoopis nende restorani tagasi minna. Nagu nad ise ütlesid, on see linna kõige paremini hoitud saladus. Restoran asub poe keldris ja on avatud ainult lõuna ajal. Nad ei tee reklaami ja ainult siis kui sa tead sellest kohast, oskad sinna minna või seda kohta küsida.

Kui maailmas ringi käia, võib avastada nii paljut, mida varem oled ehk ainult internetis kuulnud, näinud või sellest lugenud. Nii juhtus minuga ka kolmapäeval. Betka hakkas rääkima, et Faktorý's toimub õhtul Sóley kontsert. Hakkasin mõtlema, et ma ju tean seda lauljat, väga mitu korda on tema lood mulle Youtube'is soovituslike lugudena ette tulnud. Aga ma polnud kunagi vaadanud, kes ta täpsemalt on või millisest riigist. Ja nüüd tuli välja, et Sóley on islandlane. Loomulikult läksin kontserdile. 1000 ISKi eest kuulata ülihead muusikat oli lausa supervõimalus. Ühtlasi õnnestus mul nüüd  ära näha esimene tõsiselt hea Islandi artist. Enne Sóley'd esines veel dj. flugvél - natuke kaootliline, natuke hipi, hästi omapärane ja väga omas maailmas. Eks kuulake ise allpool.  Sóley seevastu oli aga hästi korralik, armas ja ilus muusika.
Nüüd jääb üle oodata mõnda järgmist head kontserti. Varsti on Keflavikis tulemas kahepäevane muusikafestival koos heade artistidega, aga maksta ühe õhtu eest 60 ja kahe eest 105 eurot, tundub natuke liiga palju.
Muidugi tahaks kuulda ka Of Monsters and Men'i aga nad tuuritavad mööda maailma kogu aeg ringi ju, nii et suurem tõenäosus on neid ilmselt kusagil mujal kui siin näha.


Esimene video on Sóley ja teine dj. flugvél.

Sain hommikul sõnumi Lisalt, et ta läheb täna Reykjaviki waldorflasteaeda. Üks tüdruk Conny on seal vabatahtlikuna tööl (mitte küll meie organisatsioonist). Seega saime minna vaatama, kuidas siinne waldorf lasteaed välja näeb. Lisa oli lihtsalt uudishimulik, mina ga tahtsin näha, kas midagi on teisiti kui meil. Nii ja naa.
Kokku on Reykjavikis kaks taolist lasteaeda ja üks kool. Teine kool asub linnast väljas. Meie külastatud lasteaed Grundarstígur asub täiesti tavaliste eramajade keskel. Maja on kolmekordne ning väikse aiaga. Enamus aiast moodustas küll mulla-liiva segu ja rohelust oli üpris vähe, kuid lapsed sellest ilmselt suurt ei hooli. Nende jaoks on põnevad igasugused puust rajatised, majad, ronimispuud, liivakastid ja muu selline. Iga päev käivad lapsed kaks korda välja, kokku kuskil neli tundi. Pole oluline, kas paistab päike või sajab vihma, neil on ikka lõbus.
Maja sisemus on jaotatud kolmeks. Esimesel korrusel asuvad kõige väiksemad, 1,5-3 aastased, teisel korrusel on 3-4 aastased ning viimasel 4-6 aastased lapsed. Kokku käib igapäev lasteaias umbes 30 last. Nagu aru sain, siis inimesed on vägagi huvitatud oma laste sellesse lasteaeda panekust, kuid hiljem läheb neist waldorfkooli igal aastal vaid paar last.
Kõige suurem erinevus võrreldes meie lasteaedadega väljendub mänguasjade vähesuses. Loomulikult ei ole ka neil plastikust mänguasju, kuid isegi puidust ja tekstiilist oli neid üllatavalt vähe - mõned puukujukesed, riidest nukud, pallid ja loomad. See-eest oli palju madratseid, tekke, patju. Ja tundus, et neile meeldis see isegi rohkem.
Kui küsisin kui vana see lasteaed on, vastasid nad, et kuskil 90ndate algusest, seega nagu meilgi. Nad ise olid ka üllatunud, et oi meil on juba nii vana lasteaed.
Mulle igal juhul täiega meeldis ja nähes vahakriite ning lambavilla tahtsin kohe joonistama ja käsitööd tegema hakata. Kui oleks neljapäeval läinud, oleks ilmselt ka tuttavate saiakuklite lõhna tundnud ;)

Mõtlesin, et kirjutan mõne sõna siia ka kahest suurepärasest ujulast-veekeskusest, mida meil on Reykjavikis võimalik tasuta külastada. Loomulikult ei ole need ainsad siin linnas, kokku on neid Reykjavikis 16.  Ja olen lugenud, et kui mõnes Islandi linnas on juba 50 elanikku, siis suure tõenäosusega võib sealt leida mõne ujula. Ning tundub, et see tõepoolest ka nii on.
Üks neist, mida saame külastada, asub meie kodule väga lähedale, umbes kaks-kolm minutit kõndimist ainult. Seetõttu kasutavad paljud ära võimalust käia hoopis ujulas pesemas, sest seal on lisaks ujumisbasseinile ka termaalveebasseinid (38 ja 40 kraadi) ning aurusaun. Ujula avatakse juba hommikul poole seitsmest, seega saab isegi hommikul enne kõiki tegemisi seal ära käia. Siiski olen mitu korda jalutanud sinna plaaniga minna ujuma ja avastanud, et see on suletud. Viimane kord oli just esmaspäeval kui ärkasin kell seitse, et minna ujuma, aga loomulikult olin unustanud, et on püha ja vaba päev, mis tähendas, et ujula avati alles kell kümme. Väike pettumus. Aga kuna ilm oli päikseline ja ees oli ootamas ekskursioon ei olnud sellest just väga hullu. Ning seda naljakam see tundus, kui pool tundi pärast minu tagasijõudmist tuli kööki Claudio, kes teatas, et tahtis ujuma minna, aga see oli suletud. Ma ei olnud ainus :D
Meile lähemal asuvat ujulat nimetatakse Sundhöll Reykjavíkur ehk siis Reykjaviki ujula või kui otse tõlkida ujumissaal või ujumispaviljon. Tegemist on Reykjaviki vanima ujulaga, mis nüüdseks on tegutsenud juba rohkem kui 75 aastat. See on üks kõige ägedam ujula üldse kus olen käinud. Esimest korda sisse astudes tundus, nagu oleksin ajas tagasi läinud ja seda kõige paremas mõttes. Kõik on päris puidust ja kivist, kaasaegset plastikut on väga vähe. Disain on lihtne ja samal ajal ülimalt elegante. Isegi inimesed olid esimesel korral justkui teisest ajastust. Ülikondades ja kostüümkleitides vanemad istusid basseini otsas ja valvasid oma lapsi samal ajal kui suures avarate akendega ja valgusküllases ujulas mina lihtsalt nautisin ujumist. Veel järgmistelgi kordadel olen tundnud seda võlusära, kui päike lihtsalt muudab vee nii ülimalt maagiliseks, et sul on tunne nagu oleksid päriselt kusagil ülimalt erilises kohas. Päris tõsiselt ma pole ühestki ujulast varem nii vaimustunud olnud. Muidugi igakord ei ole see kõik nii idülliline kui bassein on rahvast täis, kõik ujuvad segi läbi vee all ja vee peal, mõned harjutavad vettehüppeid, teised seisavad niisama basseini otsas ning siis peab püüdma kõige selle vahel veel kuidagi ujuda. Õnneks olen ma ära õppinud selliseid rahvarohkeid aegasid vältima.
Aga rääkides veel stiilist, siis maja on ehitatud art deco ja kubismi stiilis ning valmis 1937. aastal. Eriti põnev on labürindi taoline väljanägemine riietusruumis, mis on kokku pandud justkui väikestest kuubikutest, nii et kui inimene ei tunne ennast mugavalt teiste ees riietuda, saab ta seda teha oma eraldi kuubikus.
Lisaks välibasseinidele ja saunale on terrassil ka piisavalt päevitustoole. Nii et kui pole randa, on siiski olemas koht päikse nautimiseks ja peab mainima, et päike hakkab siin päris hästi peale hoolimata sellest et soojakraade on jätkuvalt kümne ringis.

Ajaloolist hõngu ja omapärase kogemuse annab ujula külastamine hommikul kui ujulas on põhiliselt ainult pensionärid – nii mehed kui naised. Mõned ujuvad, mõned teevad kuival pinnal  venitusi ja painutusi, tublimad kasutavad isegi basseini ääres olevaid jõumasinaid (mis muideks ei ole ka 21. sajandist). Kella kaheksaks kogunevad aga kõik madalasse lastebasseini, et koos alustada vesiaeroobikaga.

Lisaks on basseini kasutatud filmi võtete ja muusikavideote jaoks ning samuti kasutati seda mõned aastad tagasi Reikjaviki Filmifestivali kinosaalina. Vaata siit Islandi bändi GusGus muusikavideot, mis just selles ujulas filmitud on: http://www.youtube.com/watch?v=5gjmAXWeBAE

Teine meie jaoks tasuta ujula või tegelikult võib seda nimetada isegi veekeskusesks on 1968. aastal ehitatud Laugardalslaug. Aga kuna see on natuke kaugemal, nii pool tundi jalutamist, siis tavaliselt lähen sinna ainult nädalavahetuseti. See on Reykjaviki suurim ujula, kus lisaks siseujulale on olemas ka 50m väliujula, lastebasseinid, liumäed, erinevate temperatuuridega basseinid ehk hot pots’id, soojendatud ookeaniveega bassein, jõusaal ja nagu ma lugesin, siis isegi mini golfiväljak. Viimast pole ma küll veel oma silmaga näinud.

Muideks väidetavalt ei kasutata linna ujulates kemikaale, mistõttu jälgitakse hoolega, et kõik oleks puhas ning et külalastajad peseksid ennast enne ujumist. Ning tõesti ujumise ajal või pärast ujumist ei ole tunnet, et oleksid kloori sees ujunud ja silmad ei kipita. Ning vesi ujumisbasseinides on soojem kui meil, umbes 29 kraadi, mis tähendab, et kunagi pole varbaid vette pistes tunne, et vesi on liiga külm ja miks ma küll ujuma tulin. Alustuseks on see parajalt soe. Ning kui kasutada suure ujula välibasseini, on nii soojas vees paari miinuskraadi ja lumesajuga lausa suurepärane ujuda.

Kokkuvõtteks nii kahju kui see ka pole, siis Eesti veekeskused ja ujulad kahjuks minu edetabelis Islandiga võistelda ei suuda.

P.S. Kuna mul endal veekeskustest eriti fotosid pole (nad lihtsalt ei luba sees pildistada ja ma väga ei taha oma fotokaga ka basseini ronida tegelikult), siis lisan siia mõned lingid, kust saate aimu kui põnevad need on.

Vaade Sundhölli ujulale väljast. Paremal on näha hot pots'id ja eespool päevitusterrassid: http://prettylittlepassport.com/sundholl-reykjavikur-thermal-pools/

Hot spot'id Sundhölli ujulas: http://www.visir.is/sundhollin-75-ara/article/2012120329551

Esimesed kolm fotodtSundhölli ujula (seda valget ekraani seal muidugi kogu aeg pole, see oli ilmselt filmifestivali jaoks üles riputatud) http://snoop-around.com/tag/reykjavik-photo-festival/

Üldvaade suurele ujulale (Laugardalslaug) http://www.mbl.is/frettir/innlent/2013/02/16/telja_adra_forgangsrodun_edlilegri/

Ümmarguses basseinis on mõnus ka miinuskraadidega, tõsi küll esimese hooga riietusruumist tulles tundub päris külm õue minna: http://genuineiceland.com/wp-content/uploads/2011/04/ind_9_laugardalslaug___swimming_pool_in_reykjavik_.jpg

Veel üks vaade suurele ujulale: http://www.visir.is/laugardalslaug-lokud-naestu-daga/article/2013130309145